Kas tunneli lõpust paistab omastehooldajatele lõpuks valgus?

Tiit Loim
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Omastehooldajate suure koormuse teema on viimaste aastate jooksul avalikkuses tõstatunud korduvalt.
Omastehooldajate suure koormuse teema on viimaste aastate jooksul avalikkuses tõstatunud korduvalt. Foto: Shutterstock

Kui inimene voodihaigeks jääb, tuleb tihti ette, et tema lähedane võtab hooldamise enda peale ning jääb eemale nii töölt kui seltsielust, mandudes nõnda vaikselt koduseinte vahel. Nüüd sai riigikantselei juurde loodud töörühm hiljuti valmis raporti, mis peaks kokku võtma valdkonna probleemid ja neile lahendused pakkuma. Kas olukord on lõpuks paranemas?

Omastehooldaja on inimene, kes oma lähedast väljaspool põhitööd hooldab, enamasti selle eest tasu saamata. Sellesse esmapilgul üsna lihtsasse teemasse süvenedes hakkavad üksteise järel hargnema nüansid, millest üks raskepärasem kui teine. Et iga hooldaja mured on mingil määral erinevad, on ka lahenduste leidmine keeruline.

Võtame kaks näidet. Valgalanna Külli (nimi muudetud) tütart tabas kaks aastat tagasi insult, mis halvas naise keha vasaku poole. Sellest ajast vajab tütar ööpäevaringset hooldust. Nüüdseks suudab ta voodis istuli tõusta ja paremal hetkel püsti seista, aga mitte kõndida. Külge keerab ise, aga emal tuleb vahetada mähkmeid ja anda ravimeid, kuna tütrel on probleeme ka südame ja neerudega. Samuti teha massaaži, mis aitab nõrgenenud lihaseid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles