Kommentaar: Läbipõlenu ei ole looduse häbiplekk

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Mareli Nielson

FOTO: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Enne Tartu Ülikoolis antava aine «Kriisi- ja katastroofipsühholoogia» õppimist ei saanud ma täpselt aru, mida läbipõlemine endast kujutab või kuidas see tekib. Arvasin, et olen lihtsalt väsinud, saamatu, rumal või looduse häbiplekk, kui ma ei saa ette antud aja jooksul millegagi hästi hakkama. Küllap ma pole ainuke õnnetu, kes süüdistab ennast, kui midagi halvasti välja kukub.

Rabame tööd teha, et lubada endale igasuguseid asju, ja seejärel peame veelgi rohkem raha teenima, et nende asjade eest hoolt kanda. See on justkui nõiaring, kust ei näe väljapääsu. Inimene juba on kord selliseks loodud, et peab andma endast maksimumi, tekitades endale probleeme juurde.

Tagasi üles