Kommentaar: Surm koputab aknale

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Tiit Loim

FOTO: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Avastasin hiljuti oma peast halli juuksekarva. Ootamatult saabunud teade vanadusest viis mõtted edu- ja noorusekultuse hukutavale mõjule.

Leian end häirivalt tihti mõttelt, et asjad pole kulgenud sugugi nii, nagu eeskujulik mall seda ette näeb. Huvitaval kombel on need mõtted läbi aastate alles jäänud sõltumata sellest, mis vanus parasjagu dokumendist vastu vaatab.

Eluaasta näitab nüüd juba viimaseid nädalaid numbrit 27, aga mida siis selle ajaga korda on saadetud? Ei ühtki rahva mällu süüvinud hittlugu, panus omastehooldajate olukorra parandamisse puudub, inimkonna kollektiivsesse teadmistepanka panustamisest ei maksa rääkidagi.

Albert Einstein oli 26, kui avaldas esimesed revolutsioonilised tööd fotoelektrilisest efektist ja erirelatiivsusteooriast. Jimi Hendrix jõudis 27. eluaastaks täielikult muuta arusaamist kitarrimängust. Kristjan-Jaak Peterson ei pidanud isegi 22 saama, sest Eesti rahvuskirjandus oli tal juba loodud.

Selline mõtteviis on muidugi kõike muud kui edasiviiv.

Selline mõtteviis on muidugi kõike muud kui edasiviiv. Lootsin, et kuigi edukultus on ilmselgelt läänemaailmas laialt levinud, siis ebatervislik soov kõike just noorelt korda saata mitte nii väga.

Aga hiljuti juhtusin üle lugema menuraamatu «Nullpunkt» autori, siit ilmast 32aastaselt oma käe läbi lahkunud Margus Karu mõtteid. Mõttekäike inimeselt, keda peeti andekaks ja intelligentseks.

«Mark Zuckerberg oli enne minuvanuseks saamist asutanud Facebooki, Steve Jobs arendas Macintoshi ja Kurt Cobain oli juba teises, võimalik, et paremas ilmas. Aga mis on ette näidata minul? Üks noorteromaan, paarkümmend telereklaami ja muud ei midagi ...»

Mida siis veel need tegema peaks, kes pole ühtki raamatut kirjutanud?

Vahel, kui sellised kontraproduktiivsed mõtted jälle pinnale ujuvad, tuletan meelde üht omamoodi trööstivat mõttetera keskkooli ajast. See pärineb praeguselt Riigikogu liikmelt Toomas Jürgensteinilt, kes toona filosoofiat õpetas.

Endale omasel moel rääkis ta mõtlikult, kuidas Lääne filosoofia suurkuju Immanuel Kant oli 30aastane, kui ta polnud veel midagi sellist saavutanud, mille põhjal teda tänapäeval teatakse. Ja ka 40selt polnud Kant veel midagi saavutanud. Ega ka 50selt. Ja alles siis, mõned aastad enne tema 60. sünnipäeva ilmus 1781. aastal «Puhta mõistuse kriitika», mis tegi tundmatust provintsiõppejõust maailmanime.

Ka see pole muidugi lahendus. Tarvis oleks kogu raamistik peast välja visata. Omaette küsimus on, kust see kõik tuleb. On need ideed looduse poolt antud või ühiskondlik väärsünnitis? Raske öelda. Teekond tervisliku mõttelaadi otsinguil jätkub.

Tagasi üles