Eelmise nädala elevusttekitavaim uudis oli Keskerakonna kosjasobing eurosaadiku Indrek Tarandiga, saatmaks populaarset poliitikut rinda pistma ametis oleva presidendi Toomas Hendrik Ilvesega.
Miks on Keskerakonnale vaja Tarandit?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kahtlemata võib seda uudist vaadata läbi positiivse prisma: opositsioon esitas oma kandidaadi riigipea kohale, väljapakutu on soliidne, tark ja karismaatiline poliitik ning hoolimata peaminister Andrus Ansipi väitest, et üks presidendikandidaat on demokraatia, kaks aga selle simuleerimine, on konkurents igati tervitatav.
Siiski on Tarandi ja Keskerakonna ühteheitmises ka terve rida küsitavusi.
Miks siiski tahab eurosaadik vahetada koha Brüsseli võimukoridorides Kadrioru esindusliku presidenditooli vastu, nagu ka need poliitikud, kes Riigikogus olles tahavad ka mõne omavalitsuse etteotsa, linnapea või vallajuhina aga pürivad riiklikul tasemel seadusandjaks? Miks Tarand siis üldse Brüsselisse tahtis, kui ta on valmis tema jaoks üsna lootusetusse valimisvõitlusesse astuma?
Indrek Tarandi ja Keskerakonna põhimõtted ja eluvaated on siiani olnud üsna vastandlikud. Praegu toovad mõlemad pooled küll välja mõne mõtete kokkulangevuse, kuid vastuolusid on nende vahel märgatavalt enam. Priit Toobali selgitused eelmise nädala teisipäevastes «Seitsmestes uudistes» meenutasid küll pigem ulakust teinud koolipoisi keerutamist!
Tõsiselt võetav pole ka keskerakondlaste ja Tarandi väide, et eurosaadiku kandideerimine teeb lõpu tagatoaotsustele. Need on Eesti poliitikas ilmselt igapäevased ning ning protestihäältel Brüsselisse purjetanud Tarand ei suuda tõenäoliselt vastupidi Keskerakonna optimismile vähendada ka lõhet ühiskonnas.
Minu arvates on Indrek Tarand tänu oma edevusele sattunud keskerakondlikule liimile. Europarlamendi valimiste populaarseim poliitik näib ihkavat endale praeguse presidendi vastaskandidaadi oreooli, kuigi tema vanust arvestades võib eeldada, et kümnekordselt paremaid võimalusi koidab talle tulevikus veelgi.
Enda sidumine Keskerakonndaga ei tule Tarandile kasuks, samuti mitte lahtiütlemine varasemast väitest, et Ilvese jätkamine riigipeana oleks Eestile majanduslikult kasulik.
Keskerakond kasutab Tarandit ära seetõttu, et nende endi leerist on reaalset presidendikandidaati raske leida. Keskerakonnal lihtsalt pole poliitikut, keda serveerida kogu rahva presidendina ja seepärast tuuakse selline inimene sisse väljaspoolt – selleks, et näidata rahvale Keskerakonna kandepinna laienemist.
Ilmselt on õigus analüütikutel, kelle arvates on Tarandi väljapakkumine keskerakondlastele viimane võimalus midagi saavutada, sest partei on ilmselgelt allakäiguteel. Keskerakonna liikmeks olles märkasin selle liikmete seas valitsevat väsimust opositsioonisolemisest, varaküpsenud noorpoliitikute ülbust ja pinnapealsust, hoolimatust realiikmete suhtes ning sõnade ja tegude olulist lahkuminekut.
Vaevalt läheb täide Indrek Tarandi lootus, et temaga koos muutub Keskerakond avatumaks, sallivamaks ja uuenduslikumaks: seda pärsib keskpartei juhikultus.