Presidendivalimised ukse ees

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Presidendikandidaadid Toomas Hendrik Ilves ja Indrek Tarand valimisdebatil BNSi toimetuses.
Presidendikandidaadid Toomas Hendrik Ilves ja Indrek Tarand valimisdebatil BNSi toimetuses. Foto: Postimees/Scanpix

Esmaspäeval, 29. augustil leiab aset presidendivalimiste esimene hääletusvoor. Valimiseelsel nädalal räägib Eesti Vabariigi president ja presidendikandidaat Toomas Hendrik Ilves ühiskonna, riigi ja presidendi rolliga seonduvast, ning parteitu Euroopa Parlamendi saadik, teine presidendikandidaat Indrek Tarand peab võtmesõnaks otsevalimisi. Valgamaalane avaldab kandidaatide arvamusavaldused lühendatult.

Toomas Hendrik Ilves:
Teeme Eesti suuremaks


Taastatud riigi kolmandal kümnendil seisame silmitsi hoopis teistsuguste ülesannetega kui seni, eelkõige vaimses, kuid ka väga praktilises ühiskonna sidususe kasvatamise ja riigikorralduse vundamendi tugevdamise plaanis.

Näen alanud iseseisvuskümnendi Eesti ees seismas kaht keskset ülesannet. Esiteks, Eesti peab käituma täiskasvanud demokraatliku riigina, viisil, nagu ühele kõrgesti arenenud ja maailma parimatesse organisatsioonidesse kuuluvale ühiskonnale kohane. See ei tähenda vanemate olijate üks ühele kopeerimist, vaid eelkõige õppimist neilt, kes on teinud meist targemaid otsuseid.

Teiseks, oleme harjunud mõtlema, kuidas halvast hoiduda. Edaspidi häälestagem end sellele, kuidas head mõtted teoks teha. Me vajame elementaarset stabiilsust, et tegelda valdkondadega, milleks siiani pole jagunud raha, aega või oskusi.

Meie ainitine eesmärk uuel alanud vabaduse kümnendil saab olla vaid Eesti elu parandamine. See elukvaliteedi kasvatamine hõlmab eneses tervet hulka erinevaid sihte, mille poole peame liikuma:

* ka kriisiolukorras toimiv ja elanikele alati lähedal seisev riik ning oma vabadusi ja kohustusi tunnetavad aktiivsed kodanikud;

* kodanike omaalgatust ja vaba mõttevahetust igati soosiv ja vajadusel ka toetav riik, sest vaba riik on alati kodanike teenistuses ega käsitle rahvast riikliku «ressursina»;

* aus, korruptsioonivaba asja­ajamine nii riigi kui linna- ja vallavõimu tasandil ning kõigi vajadusi ja võimeid arvestavast haridussüsteemist välja kasvav vaba ettevõtlust ja ausat konkurentsi väärtustav majandus;

* avatud ja sõbralik meelelaad nii omade kui teiste suhtes ning meie huve ja väärtusi parimal viisil ühitav välispoliitika;

* meie tavasid, keelt ja kultuuri hoidev ja neid edendav, ent seejuures teisi tavasid, keeli ja kultuure hindav euroopalik mõtlemine.

Praegu on siin päris palju neid, kes enam või veel ei taha või kellel on raske. Pole põhjust neid selle eest hurjutada. Eesti pole elukeskkonnana osanud alati olla turvaline ja lootusrikas kodu kõigile. Siit on kergema või raskema südamega ära mindud, viimastel aastatel päris kaugele ja päris kauaks.

Vaba riik ei hoia kedagi väevõimuga kinni, see ongi vabaduse mõte. Aga me peame järgmisel kümnendil leidma lahenduse omade hoidmiseks ja tagasitoomiseks. Igaüks, kes Eestit armastab, on maailmas eriline, on talent ja kuulub siia.

Seepärast näengi järgmise presidendi peamise hoolena just seda, et kõikidest Eestisse sündinud lastest kasvavad väärikad ühiskonna liikmed, et Eesti noored tahavad just siin luua oma pere ja teha siin tööd, luua väärtusi ja kanda kultuuri, et ka vananemine oleks Eestis väärikas, et ühiskonna sidemed niipalju tugevad, et keegi ei jää välja ega kõrvale. Et aitaksime neil, kes rahvuse, emakeele või ajaloo tõttu tunnevad end siin liigsena või ebamugavalt, Eestit armastama hakata.

See vabade kodanike enesekindlus peab üha järjekindlamalt väljenduma nii riigi ja kohaliku võimu otsuste läbipaistvuses kui ka tõhusas tarbijakaitses, mis välistab pikapeale kartellileppeid meenutava hinnakujunduse, väikese turu paratamatute turumoonutuste sihiliku kuritarvitamise ja tarbijate labase petmise.

Ligi kolm aastat tagasi tõstatasin riigiametnike foorumil teema, et riigi toimimist tagav haldusstruktuur vajab süstemaatilist revisjoni ja vajadusel hooldust. Nüüd oleme juba 20 aastat uuesti vabad ja ehk oleks aeg kunagi ammu hoopis teistes oludes vastu võetud otsused küpse pilguga üle vaadata.

Riigikogu, president, valitsus ja kohtud, kõik valitud rahvaesindajad ja ametnikud peavad täitma oma rolli täie vastutusega ja laitmatult, oma võimu põhiseaduse vastaselt laiendamata.

Presidendi roll me parlamentaarses riigis on olla erakonnaülene, kogu Eesti ühiste väärtuste, sihtide ja ühtehoidmise pidepunktide sõnastaja, kodanikuühiskonna eestkõneleja, põhiseaduslike kriiside vältija, julgeoleku ja riigikaitse tähtsuse rõhutaja, Eesti esitleja ja kaitsja suhetes välisriikidega, kriisihetkel Eesti ja maailma liidrite tulemuslik mõjutaja.

President peab kasvatama Eesti vaimu, tegema seda suuremaks ja Eestit kaalukamaks. Nii maailmas kui oma rahva südames koos kõigi vaba riigi ettevõtlike vabade kodanikega. Mina olen selleks tööks jätkuvalt valmis, presidendiametis või mis tahes muul viisil.

Indrek Tarand:
Mitte tehtagu, vaid teeme ära!


una praegu ei ole riigi rahaline seisukord kõige roosilisem, tuleks kohe ka märkida, et presidendi otsevalimised nõuaks riigilt edaspidi täiendavate kulutuste kandmist. Kuid miks me ei võiks kulutada pisut rohkem selleks, et rahvas saaks senisest rohkem oma riigi asjades kaasa rääkida.»

Kes on nii kirjutanud? See on väljavõte Toomas Hendrik Ilvese 1999. aastal kirjutatud artiklist. Selles väitis ta, et Eesti riigis võiks presidendi valida rahvas ja võiks korraldada rahvahääletuse põhiseadusega kehtestatud valimiskorra muutmiseks. Ilvese toonane kirjatükk on ehe näide sellest, kuidas juba 12 aastat tagasi tunnetati ühiskonnas vajadust kaasata rahvast rohkem poliitilistesse otsustesse, ometi on kõik jäänud sinnapaika.

Põhjusi me ei tea, nagu ka seda, miks mõnest söakast idee pooldajast on saanud hiljem meelemuutja või lihtsalt vaikija. Nukker teadmatus meie lähiloo arengute kohta. Kas varsti katab seda kõike ka veel arhiivitolm?

2003. aastal jõuti koguni nii kaugele, et 71 Riigikogu liiget, nende hulgas Siim Kallas, Ene Ergma, Sven Mikser, Märt Rask, Jürgen Ligi ja paljud teised, algatasid eelnõu presidendi valimiskorra muutmiseks. 71 häält – see on selge enamus rahva esindajatest, kes olid andnud oma hääle põhiseaduse muutuse poolt. Mis aga sai? Eelnõu pandi kalevi alla. Suuremat silmakirjalikkust ja kodanike tüssamist annab Eesti ajaloost otsida.

Selline tagatoapoliitika peegeldab usaldamatust oma rahva suhtes. Sotsioloogid kirjutavad rahva võõrandumisest, poliitikud heal juhul kostavad vastu, et täisväärtuslik kodanikuühiskond vajab küpsemiseks aega või et vabatahtlik isoleerumine on samuti osa demokraatiast.

Ise on poliitikud küpsenud kiiremini, sisendades endile, et korra valituks osutununa tõustakse seisusesse, millega kaasneb piiramatu tarkus ja õigus langetada otsuseid mis tahes küsimustes, sealhulgas Eestile parima presidendi valimises. Seejuures peljatakse presidendi otsevalimisi, sest rahva poolt võib valituks saada kandidaat, kes hakkab ametisse saades korda saatma populistlikke otsuseid, või kes lihtsalt ei sobi võimuerakondadele.

Nii olemegi täna olukorras, kus on poliitiliselt korrektne rääkida parlamentaarsest vabariigist, mille president peab olema minimalistlik konstitutsioonitõlgendaja. Pärast otsevalimiste vajalikkuse tõstatamist käimasolevas debatis on mind rünnatud vanade etteheidetega: populism, näilise demokraatia õhutamine. On koguni öeldud, et otsevalimised on pseudoteema ja parem sooviks kuulda «arvamusi Eesti elu ja tuleviku kohta».

Minu arvamus on järgmine. Rahva vähene kaasamine riigi valitsemisse on väga lühinägelik poliitika, mis juhib meid kiirenevas tempos tupikusse. Kui see ei ole Eesti elu ja tuleviku üks sõlmteema, siis mis veel. Ega ometi jätkuv pürgimine Euroopa viie rikkama riigi hulka? Sotsioloog Andrus Saar on tabavalt märkinud, et selle eesmärgiga oma rahvast piitsutades võime jõuda olukorrani, kus «inimvarast on jäänud alles ainult vara». Ehk inimVARAST jääb alles inimVARE.

Tänane erakonnapoliitika omab administratiivset ressurssi ja avalikkusega manipuleerimise oskust. Toomas Hendrik Ilvesest eristab mind näiteks see, et siin 47 aastat elanud inimesena tajun neid tendentse tundlikumalt, lausa ohumärgiliselt.

Kui nõukaajal oli eemalehoidmine «partei ja valitsuse tegemistest» osa meie kaitserefleksist, siis nüüd on see ju hoopis tõrjutus meie OMA riigist. Rahvatarkus ütleb, et mida külvad, seda lõikad: poliitikute sebimisele vastab rahvas parastamisega.

Tasakaalustamaks erakondade tagatubade võimu, on vaja enamat kui minimalistlikult põhiseadust tõlgendavat presidenti. Tarvis on välja selgitada kodanike arvamus otsevalimiste suhtes – selleks tuleb korraldada rahvahääletus!

Tegelikult saab ka sel korral igaüks presidendivalimistel oma hääle anda, olgugi et kaudselt. Riigikogu liikmed, kes hakkavad 29. augustil presidenti valima, on kohustatud kuulama oma valijate arvamust ja sellega arvestama.

Te kõik olete saatnud Riigikokku oma esindaja ja teil on
õigus anda talle teada, kumba kandidaati eelistate. Võtke oma piirkonnast valitud saadikuga ühendust ja tuletage talle meelde, et 29. augustil tuleb talitada oma mõistuse ja südametunnistuse, mitte parteidistsipliini järgi!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles