Kommentaar: ärge olge nii hoolimatud!

Catlin Saar Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees Foto: Arvo Meeks / LEPM

Mind teeb tihti päris kurvaks inimeste ükskõiksus teineteise suhtes. Ei, ma ei mõtle kindlasti kõiki inimesi, sest tean, et on ka väga lahkeid ja hoolivaid inimesi, kuid siiski tunnen, et just seda ükskõikset inimest on tänavapildis rohkem näha.

Käisin mõni aeg tagasi poes. Maksin oma kauba eest ja ladusin selle kotti. Minust järgmisena alustas maksmist vanaproua, kes soovis osta õli ja paar tomatit. Ta tundus veidi mureliku näoga ning kui nägin, et ta kallas kõik oma sendid rahakotist leti peale, arvasin kohe, et miski on valesti. Peaaegu kõik sendid, mis ta sinna letile asetas, olid ühe-, kahe-, ja viiesendised. 

Tekkis küsimus: äkki jääb tal rahast puudu? Üritasin jääda kuulatama tema ja poemüüja vestlust. Selline teguviis pole ilmselgelt viisakas, kuid tundsin, et sellel hetkel on see vajalik. 

Ühel hetkel ütles vanaproua: «Viige need siis tagasi.» 

Sain aru, mis toimub. Teenindaja hakkas oma toolilt püsti tulema, kuid minu jaoks tundub elementaarne aidata neid, kes seda vajavad. Peatasin müüja ning ütlesin, et maksan kauba ise kinni. Müüja ei olnud kindel, mis ma ütlesin ja küsis üle, mille peale ma endiselt vastasin, et jah, maksan kinni. 

Teel koju, kuhu mul oli parasjagu kiire, hakkasin juhtunule mõtlema. See tegi mind samaaegselt pahaseks ja kurvaks. Tundsin end halvasti, kuna ei mõelnud sellel hetkel, et võiks rohkem aidata. 

Erinevaid olukordi, kus näen inimeste hoolimatust, on olnud mitmeid.

Pahameelt tundsin veidi aga inimeste tõttu. Just seepärast, et mitte keegi teine, ka see naine, kes vanaproual kohe taga seisis, ei teinud mitte midagi. Ma siiralt loodan, et nad vähemalt kas või korraks mõtlesid, et äkki aitaks teda. 

Jah, ma saan aru, et keegi ei pea hakkama rahaliselt kedagi teist aitama, kuna kindlasti kõigil on raha endal vaja. Kuid tasuda paari tomati ja õli eest, mis läksid kokku maksma veidi üle euro, pole ju raske. Lihtsalt selleks, et sel moel kellegi päev paremaks teha. 

See oli üks kõige värskem näide, mis mul meelde tuli, kuid erinevaid olukordi, kus näen inimeste hoolimatust, on olnud mitmeid. Näiteks kui mõni laps kukub rattaga ümber ja hakkab nutma – mine aita teda ning näita, et hoolid! Või ava inimestele uks, ulata kellelegi tema mahakukkunud asjad. Tunnen, et selline elementaarne viisakus ja üksteisest hoolimine on juba nii harv nähtus, et on lausa kurb. 

Ma tean, et tegelikult on ka väga hoolivaid ja lahkeid inimesi olemas, kuid seda võiksime olla me kõik. Näita, et hoolid ja aita abivajajat!