Lugu Sirletist, Andrusest ja Romanist jõudis esmakordselt avalikkuse ette telesaates “Teateid tegelikkusest” 1993. aastal. Just äsja oli nende kolme, toona 12-aastase inimesehakatise elus alanud uus etapp.
Oleme valel ajal sündinud lapsed
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lapsed elasid Imastu lastekodus, kust Tallinna lastehaigla kirurg Ann Paal nad “avastas” ja pealinna ravile tõi. “Pilt on kurb, lapsed on alakehast halvatud, suudavad vaid põrandal roomata, nad pole päevagi käinud koolis. Raviga oleks pidanud alustama vastsündinueas, aga paraku pole sellise diagnoosiga laste ravimine olnud meil moes,” tõdes 15-aasta taguses telesaates doktor Paal.
Sirleti, Andruse ja Romani probleem oli varases looteeas tekkinud arenguhäirest põhjustatud puuded, saatuslikuks sai neile aga just ilmaletuleku aeg oma suhtumiste ja võimalustega seljaajusonga ja vesipeaga sündinute jaoks. Nii tõsise väärarenguga beebid jäeti tol ajal sageli sünnitusmajast koju toomata. Sealt rändasid tillukesed lapshädalised väikelastekodusse, edasi suuremate laste lastekodusse ja nii edasi kuni vanadekoduni välja.
Teistmoodi
Kaks talve veetsid lapsed vaheldumisi Imastus ja Tallinnas. Haiglas hakkas nende juures käima õpetaja, laste vaimne areng edenes ka suhtlusringi laienemise mõjul. Seni ainult roomates liikunud lapsed said mitmete operatsioonide järgselt proovida esimesi samme omil jalul.
“Nad on vabanenud vaevavatest haavanditest, nad on saanud jalatoed, millega nad peavad õppima kõndima. Loomulikult nõuab see eluaeg roomanud 14-aastaselt suurt pingutust ja aega. Poistel on vesipea tõttu pandud ajuvedelikku ära juhtivad sondid, neil pole enam piinavaid peavalusid ega pearinglust. Kui neil lastel oleksid tingimused ravi jätkamiseks, nad saaksid õpetust, vajalikku hooldust ja toetust, saaksid neist tip-top normaalsed inimesed,” resümeeris doktor Paal telesaate lõpus laste väljavaateid edaspidiseks.
Puutepunkt otsis mullu ammuse loo peategelased üles ja uuris, mis on kolmikust saanud. Kas neil läks korda oma kurja saatuse eest lõplikult plehku panna? “Nii nagu Siret arvas viisteist aastat tagasi filmilindil - põgenen siit lastekodust ära: naksti!” meenutab toonase tegelikkusesaate autor Tiina Kangro.
Imastust saime teada, et ametkondade läbirääkimise tulemusena pääsesid lapsed õppima Haapsalu liikumispuuetega laste eriinternaatkooli. Selle kooli kõik kolm ka lõpetasid. Edasi kulges igaühe tee ise suunas. Meil Eestis on ju nii, et lastekodulapsed saadetakse suureks saanuna “koju” tagasi ehk siis maakonda, kust kunagi nende teekord algas…
Roman kiidab heldet saatust
Romani leidsime üles tema sünnilinnast Vändrast. “Elan üsna iseseisva inimese elu. Mul on oma tuba, süüa teen ise, poes käin ise. Ainult köök on ühine, samuti vannituba ja tualettruumid,” tutvustas Roman oma elu-olu Vändra sotsiaalmajas. Roman kõnnib üsna hästi, pikemad õuetiirud teeb ta siiski ratastoolis. Tööl käijat Romanist veel saanud pole, kuigi see on ta unistus. Noormeest huvitab arvuti, ta leiab et tema tulevane töö võikski olla midagi IT alalt. Mõnda aega õppis Roman IT eriala ka Astangu kutserehabilitatsiooni keskuses, ent õpingutega lõpuni ta ei jõudnud. Takistuseks sai just oskus ennast sotsiaaltoetustest ära majandada.
Praegu hoiab Roman õhtuti ja nädalalõppudel sotsiaalmajal silma peal. Vaatab, et õigel ajal tuled kustutatud ja uksed kinni saaksid, kütab ahjusid ja toimetab muu tarviliku kallal.
Oma vanematega Romanil suhteid pole. “Selle sain tädi käest,” viipas noormees kapil seisvale fotole, millel on kena noor naine kahe lapsega. Pisem, nii veidi üle aastane Roman on naerusuine ega oska veel millegi üle muretseda… “Kui nüüd alevi vahel mõnikord kokku saame, silmitseb ema mind kuidagi veidralt,” kehitas Roman õlgu.
Kõigele vaatamata leiab Roman Sang, et tal on hästi läinud. Ta võiks olla praegu ka kusagil hooldekodus. Mähkmetes ja liikumisvõimetuna.
Sirlet tahab saada iseseisvaks
Sirletil õnnestus pärast Haapsalu kooli lõpetamist oma päriskoju tagasi minna. “Ema tuli mulle järele, siis talle öeldi, et näe, siin on sinu laps!” meenutab piiga oma pika lahusoleku järgset kohtumist emaga. Loomulikult oli kodu ja perega lähedaseks saamine keeruline. Sirletile olid vahepeal sündinud õed-vennad, kes ei teadnud midagi oma õest. Kauasest lahusolekust sugenenud võõrdumist päriselt tasa teha pole aga õnnestunudki.
Sirlet on aga hakkaja, ta on võtnud nõuks, kasvõi nui neljaks, saada iseseisvaks ja hakata elama nii nagu kõik temaealised. Neli aastat tagasi alustas Sirlet õpinguid Astangu kutserehabilitatsiooni keskuses toimetuleku kursustel. Praegu lõpetab ta samas rahvusliku käsitöö kursust. Õpetajate sõnul on Sirletil näputöö peale soont. “Ühelt näituselt näpati minu kootud vaip ära kogunisti, ju siis kohe nii meeldis, et ei suutnud võtmata jätta,” naerab käsitööst vaimustatud piiga oma vaibakogu näidates.
Jõuluvaheajal ootab Astangu õpilaskodus elavat Sirlet Papporit ees põnev sündmus: ta läheb esimest korda vaatama päris omaette elamist, mille ta koduvalla abiga Lihulasse saab.
Andrus jäi võitlusele alla
Andruse saatus kujuneski kahjuks selliseks, nagu ta Imastus lapsena oli peljanud. Haapsalu eriinternaatkooli lõpetamise järel sai tema uueks koduks psühhokroonikute hooldekodu Erastveres.
Loomulikult tegi erksa vaimuga Andrus kõik selleks, et vanurite ja psüühikahäiretega patsientide seltskonnast pääseda ja mõne aja pärast see tal õnnestuski. Andrus kolis oma sünnilinna Põlvasse ning sättis end sisse sealses tugikodus. Puuetega inimeste koja rahvas mäletab Andrust hakkaja, nutika ja südamliku kaaslasena. Ometi elas noormees rängalt üle seda, et kodused teda enam omaks ei võtnud. Paaril korral käisid ema ja vennad Andrust tugikodus vaatamas, aga katki rebenenud suhteid taastada ei õnnestunudki.
Andrus suri 25-aastaselt. Võib-olla on selles oma osa liiga hiliseks jäänud arstiabil lapseeas, võibolla luhtunud lootustel.