Kommentaar: enesehävituse aasta

FOTO: Arvo Meeks / Valgamaalane

Tänavune aasta on Eestis kulgenud suuresti juubelipidustuste tähe all. Aset leiab hulk sündmusi vabariigi 100. sünnipäeva auks; inimesed, kogukonnad, kollektiivid teevad kodumaale suure tähtpäeva puhul kingitusi. Ees ootab juubeliaasta üks kõrghetki: suvine peonädal.

Kõik on ju kena ja hästi läbi mõeldud. Paraku on tänavune aasta kujunenud ka omalaadseks eestimaalaste enesehävituse aastaks. Uudised ränkadest õnnetusest Eesti teedel, kodudes, veekogudes on saanud eriti sagedasteks.

Palju on juttu olnud kurvast liiklusstatistikast, mis ütleb meile, et tänavu on liikluses hukkunud juba üle poolesaja inimese ehk rohkem kui kogu eelmise aasta jooksul kokku. Kuigi see arv on kurb ja mõtlemapanev, ei anna see paraku edasi olukorra kogu traagikat. 

Lakooniline politseiinfo ütleb meile pahatihti, et õnnetuses sai kaks või kolm inimest raskelt viga. Paljud hingavad seepeale kergendatult ja tõdevad: hea, et niigi läks. Elu jäi ju inimesele alles. Ent milline elu? Õnnetuses viga saanud inimese elukvaliteet võib rängalt halveneda pikaks ajaks – mõnikord koguni jäädavalt. 

Tekivad sotsiaalsed probleemid: tihti muudab ränk õnnetus kogu pere elukorraldust. Kui inimene muutub töövõimetuks, tähendab see ju suure tõenäosusega ka sissetuleku olulist vähenemist. Elada on aga ju vaja ning leida raha ka ravimitele ja teraapiatele. Hea, kui majas või korteris ümberehitusi tegema ei pea hakkama: näiteks ratastoolile kaldteed ehitama. Ja mis saab, kui elatakse liftita kortermaja neljandal-viiendal korrusel?

Tuleõnnetuste riski peaks vähendama algatus «500 kodu tuleohutuks». Selle eesmärk on lahendada koostöös omavalitsustega toimetulekuraskustes leibkondade kriitilised tuleohutusalased probleemid. Teab ju omavalitsus vähemalt ideaalis, kust king kõige enam pigistab ja kuhu abistav käsi suunata.

Samuti on päästeamet aktiivselt tegelenud uppumisohtu suurendavatele riskidele tähelepanu juhtimisega. Seda on tehtud kohati vägagi loovalt, kui mõelda Eesti Purjusujumise Liidu teemalistele reklaamklippidele. Šokiteraapia toimib.

Nüüd tuleb ametkondadel pead kokku panna ja mõelda, millist šokiteraapiat rakendada Eesti liiklusolukorra parandamiseks. Isiklikult tundub mulle, et kõige parem moodus selleks on vana hea meetod: teedele-tänavatele suurema hulga politseinike toomine. 

Räägitud on ka karistuste järjekordse karmistamise vajadusest. Ent selleks, et neid karistusi rikkujatele määrata, tuleb esmalt rikkumised fikseerida. Ja selleks kiirust mõõtvatest kaameratest üksipäini ei piisa. Veel olulisem on aga rikkumisi ennetada.

    Loe ka neid

    Tagasi üles