Sander Kullamaa: «Aitäh, et kapoti ära mõlkisid!»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/12/09/11642364t1h31bd.jpg)
Just selline oli ühe autojuhi avaldus maas lebavale jalakäijale, kellele ta õuealal otsa sõitis. Murule pikali paiskunud noormehe jättis ta sinnasamma ning sõitis minema. Kiirabi viis nooruki traumapunkti, kus ilmnes, et õnnekombel ta tõsisemalt viga ei saanud.
Tihti on liiklusõnnetuste põhjus mitteteadlik inimlik eksitus. Sageli tuleb aga ette ka teadlikult vale käitumist, liiklus- ja ohutusreeglitele vilistamist.
Eespool kirjeldatud juhtum paneb mõtlema meie liikluskultuurile. Ja selle fookuses ei ole süüdlane, vaid üldine suhtumine, et me päriselt peaks lugu ja hooliks teistest liiklejatest. Iseäranis inimlik ja elementaarne võiks see olla olukorras, kus keegi on hädas või viga saanud.
Uuringute järgi leiavad jalakäijad, et viimastel aastatel on kasvanud autojuhtide hulk, kes liikluses jalakäijatega arvestavad.
Seda kinnitab kaudselt jalakäijatega juhtunud avariide vähenenud hulk. Eksimuste tagajärjel, milles roll nii autojuhtidel kui jalakäijatel, saab Lõuna-Eestis aastas keskmiselt viga poolsada jalakäijat.
Avariipaikadel töötavad politseinikud puutuvad sageli kokku suhtlemisprobleemiga. Ohuolukorda või avariisse sattunud jalakäijad hurjutavad kõvahäälselt autojuhte, et nood aina paarutavad, istuvad sõidu ajal nutiseadmes ja vaatavad teeületust ootavatest inimestest pika kaarega mööda.
Roolikeerajad aga võrdlevad jalakäijaid enesetaputerroristidega, kes hüppavad põõsaste tagant vöötrajale, kus neile kehtiks justkui õigus igal hetkel pimesilmi üle sõidutee minna.
Kas pada sõimab katelt? Lõuna-Eesti liiklusõnnetusi analüüsinuna saab öelda, et oma tõetera siin on.
Viimasel kolmel aastal on jalakäija osalusel juhtunud avariides süüdi olnud võrdselt mõlemad osapooled. Fookuses ei peaks olema aga süüdlane, vaid üleüldine suhtumine. Sõjakirves autojuhtide ja jalakäijate vahel tuleb maha matta. Tähtis on, et kumbki osapool arvestab teisega ning peab kinni liiklusreeglitest.
Liikluspilt Lõuna-Eestis pole õnneks nii tume kui see viimatine vahejuhtum. Enamik inimesi soovib, et neid ümbritseks kultuursed inimesed ning annab selleks ka isiklikku eeskuju. Nad helistavad hädaabinumbril, kui näevad ohtlikku autojuhti. Annavad teada sellestki, kui purjutanud külamees pimedas piki sõiduteed koju jõuda püüab. Isiklik eeskuju on odavaim võimalus liikluskultuuri tõsta, sest hoolimine ja märkamine ei maksa midagi. Kasvab aga meie kõigi liiklusturvalisus.