Piiri valvame ikka nagu vanad indiaanlased

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
PPA juhtivpiiriametnik Toomas Malleus oma töökeskkonnas. FOTO: Polirtsei
PPA juhtivpiiriametnik Toomas Malleus oma töökeskkonnas. FOTO: Polirtsei Foto: Polirtsei

Piiriehitus on kogu riigile tähtis projekt ning seda ei pane keegi õigupoolest kahtluse allagi, et Eesti vajab turvalist välispiiri. Küll arutletakse endiselt, mis võiks olla sellise turvalisuse loomise optimaalne hind. Olen veendunud, et riigi turvalisusele ei saa hinnasilti panna, ometi peame tõdema, et igasuguse ehitustegevusega kaasnevad kulud. Idapiiri ehitusprogramm on seda erilisem, mahukam ja kulukam, et kogu taristu välja ehitamine ja selle katmine kaasaegsete tehniliste vahenditega hõlmab enam kui 300-kilomeetri pikkust piirilõiku. Võib öelda, et tegu on Eesti ühe suurima ning ka ainulaadsema projektiga, sest piiri ehitatakse taasiseseisvunud Eestis esmakordselt. Seega pole imestusväärne, et õhus on küsimusi, kas on võimalik neid kulusid optimeerida ning millise kvaliteediga piiri endale Eesti riik saab.

Kvaliteet ja jätkusuutlikkus ongi need väärtused, mida projektimeeskond on algusest peale taga ajanud. Erinevate lahenduste testimiseks mõeldud katselõigud näitasid kätte, et raskele maastikule piiri ehitamine saab olema väljakutse ning samas ka kulukas projekt. Ehitus saab toimuma üle 300-kilomeetrisel piirilõigul, kuhu on tarvis taristu kõrval ka elektrivarustatust, lisaks tehnilisi seadmeid. Muidugi saab teha seda kõike ka oluliselt odavama hinnasildiga, aga sellisel juhul kannatabki kvaliteet ning väheneb võimekus piirijuhtumite monitoorimiseks.

Kui loobume kaasaegsetest tehnilistest vahenditest odavamate kasuks, ei saa me jätkuvalt operatiivset pilti piiriolukorrast. Kui loobume ligipääsu- ja patrullteedest, ei saa me piisava kiirusega piirivahejuhtumitele reageerida. Kui loobume kvaliteetsetest materjalidest, on mõnede aastate möödudes taristu kasutamiskõlbmatu ning alustame ehitust otsast ja nõnda edasi. Piiriehitus ei saa olla näilise turvalisuse loomise projekt, et pistame aia püsti ja ongi rahu majas.

Piir peab päriselt pidama. Kuigi piiri ehitab Eesti endale esmakordselt, oleme kohalike ekspertide teadmistele lisaks arvesse võetud ka teiste Euroopa riikide kogemusi, kes on lahkelt jaganud oma parimaid praktikaid ja tehnoloogilist võimekust piiriturvalisuse tagamisel. Muuhulgas on tänaseks rida siseriiklikke ja ka rahvusvahelisi eksperte hinnanud Eesti piiriehituse plaani, maksumust ja otstarvet ning kinnitanud, et kogu projekt on neis küsimustes igatpidi korrektne ja ajakohane. Küsimusi on esitatud ka selle kohta, et kas piiriehituse järel saab piirivalvureid olema vähem, sest tehnika teeks just kui kogu töö. Ei saa. Piiri valvamine on integreeritud tegevus. Kui saame tegeliku pildi piiriolukorrast, võib meil reageerivaid jõude vaja minna hoopis enamgi kui täna. Ja näiteks, kui tehnika on maas, tuleb käivitada varuplaan, kuidas tehnilist puudujääki kompenseerida. Tehnika ei asenda, tehnika vaid toetab.

Arvestama peab ette, et taristu ja tehnika küll toetab piirivahejuhtumite avastamist ja nendele reageerimist, aga näiteks salakaupa saab ju ka üle viivitusaia visata või lennutada, mõni võib vaatamata füüsilisele tõkkele püüda seda ka ronides ületada. Kui meil saab olema aga reaalajas igakülgne ülevaade 300 kilomeetril, et sellised tegevused piiril toimuvad, saavad piirivalvurid nendele juhtumitele aegsasti reageerida. Arvestama peab sedagi, et piiriolukord on pidevas muutumises ning kurjategijad katsetavad kõiki võimalusi. Seepärast ongi praegune piiriehituse programm piisavalt ambitsioonikas ja tulevikku vaatav, et piiriülese kuritegevusega seotud riskid oleks maandatud adekvaatselt ka järgnevate aastate vältel.

Tõde on, et täna otsivad piirivalvurid piiririkkumisele viitavaid jälgi tihti patrulli käigus ja reeglina tagantjärele. Kui jälg avastatakse, võib piiririkkuja olla liikunud aga juba kilomeetreid edasi nii, et tema tabamise võimalus aina väheneb. Meil on küll kriitilisemates lõikudes seiresüsteemid, kuid need ei kata paraku kogu piiriala. Vastuolu tekib, et kui igal muul hetkel räägitakse Eestist kui uuenduslikust e-riigist, peame piiri valvama ikka nagu vanad indiaanlased: ajades jälgi üksnes maastikult ning jättes kasutamata kaasaegsed võimalused.

Idapiiri väljaehitamine plaanitud kujul annab tervikpildi ning ühes sellega saame esimest korda ajaloos teadlikkuse piiril toimuvast iga meetri ulatuses. Julgeolekuküsimuste efektiivsema lahendamise kõrval loob piiriehitus senisest paremad võimalused ka piiriäärsete elanike elukvaliteedi tõstmiseks. Rajatud ligipääsuteid saavad nemadki kasutada. Piirialale elektri liitumispunktide toomine annab ka kohalikele võimaluse toas lamp põlema panna. Muuhulgas sai juba renoveeritud väga halvas seisus olnud piiriäärne Vaniq järv, mida kohalikud kui ka külalised saavad nüüd vaba aja veetmiseks kasutada.

Piiriehitus on palju keerulisem projekt, kui kõrvalt vaatajale esiti tunduda võib. Ennekõike peame arvestama nende vajadustega, mis aitaks välispiiri kõige paremal moel kaitsta. Teisalt ei saa unustada looduslikke nüansse ehk seda, kui keerulisele maastikule piiri ehitame ja millises keskkonnas peab tehniline valve 24/7 toimima. Kulude kokkuhoiu eesmärgil testisime katselõikudel põhjalikult sedagi, millised ehituslahendused on parimad nii, et edasisi suuri hoolduskulusid võimalikult madalana hoida.

Piiriehitustööd on jätkuvalt päevakorras, sest Eesti vajab enda riigi ja inimeste kaitseks turvalist välispiiri. Liigume selles suunas edasi ning juba uuel aastal kuulutatakse välja hange, et alustada piiriehitusega Võrumaal Piusa kordoni vastutusalas.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles