Arved Breidaks: mida rahvas tegelikult tahab?

Arved Breidaks

FOTO: Arvo Meeks

Näib, et riigikogu valimised tulid suurtele erakondadele sama ootamatult kui esimene lumi laisale kojamehele, kes alles keskpäevaks viitsib kõnniteele kitsukese raja sisse lükata. Kuidas teisiti seletada, et vähem kui kuu enne valimisi on raske aru saada, milleks poliitikud valijailt mandaati üldse küsivad.

Nagu erakondlaste jutust teame, siis Toompeale lihtsalt tiksuma ei taha neist keegi minna. Võimumäele pääs olevat pelk vahend, et viia ellu rahva enamuse tahe ja kui mahti jääb, pisut ka vähemuse tahtest.

Kes kõige täpsemalt aru saab, mida rahvas tahab, võidab valimised. Rahva tahtmistest on aga pahatihti raske aru saada.

Näiteks 1992. aastal tahtis rahvas Isamaa ja ERSP abil platsi puhtaks lüüa, ent juba 1995. aastal oli rahva soov taastada koostöö ja kodurahu, mida tollal lubasid valimised võitnud Koonderakond ja Maarahva Ühendus. Tõsi, ajapikku on rahvas oma tahtmistes muutunud siiski püsivamaks, sest kui 2007. aastal võideti valimised loosungiga, mis lubas meid viia viie jõukama Euroopa riigi hulka, siis 2011. aastal võideti sama erakonna hüüatusega «Võid kindel olla», aga mitte tema rivaali tõdemusega, et «Aitab!».

Edu ihkav poliitik oskab lahendada needki rahva mured, millest inimestel enne aimugi polnud. Paistab, et see võimekus on kaotsi läinud.

Kuu enne valimisi on ikka veel raske aru saada, milleks poliitikud sedapuhku valijailt mandaati üldse küsivad.

Punnigu Reformierakond ja Keskerakond palju tahavad, kuid vanade aegade rivaliteeti ei õnnestu neil kuidagi käima saada. Pole enam vastakaid valimislubadusi, vaid nüüd üritatakse üksteise võidu pensionäridele lisaraha taskusse sokutada. Ansipi ja Savisaare vastasseis on asendunud Kallase ja Ratase naeratustega, millest mõni loeb välja suure koalitsiooni sünni.

Kuna EKRE pole leidnud väärilist vastast, meenutab Mart Helme üha rohkem Vladimir Žirinovskit, kes samuti mõjus alguses ehmatavalt, seejärel naljakalt ja ajapikku halenaljakalt.

Nii liigubki pilk valimiskünnise piirimail erakondade manu, lootuses leida värskeid mõtteid. Tõtt-öelda leiab neid sealt üksjagu ning kui käsitööparteidel oleks rohkem jaksu, võiksid nad sõnastada ka valimiste põhiküsimuse. Eesti 200 oleks seda äärepealt oma plakatitega suutnud, kuid lõi otsustaval hetkel kas kartma või siis ikkagi polnud neil midagi öelda.

Nii tiksub kampaania kui kahe kaitsest lähtuva jalgpallitiimi pusklemine keskväljal seisus null-null, kus lõpuvile lähenedes ei julge kumbki eksimuse kartuses rünnakule minna.

Tagasi üles