Kagu-Eesti inimeste mured on jõudnud riigikogusse ja presidendi kabinetti

Anneli Ott

FOTO: arhiiv

Hiljuti toimus riigikogus Kagu-Eesti toetusrühma esimene kokkusaamine, millest lisaks riigikogu liikmetele ja kolme maakonna arenduskeskuste juhtidele võttis osa riigihalduse minister Jaak Aab. Vajadus toetusrühma järele oli kindlasti olemas, sest Kagu-Eesti on pikalt olnud poliitiliste eelistuste järjekorras viimaste hulgas. Pidev teenuste kaugenemine, väikese palgaga töökohad ja teised probleemid on sundinud inimesi otsima paremat elukeskkonda mujalt. Laua taga istujad tõdesid kui ühest suust, et ükski otsus ei too muutust kaasa üleöö, kuid paratamatusega leppida ei tohi.

Tõepoolest, kuigi Kagu-Eestit varjutavad mitmed probleemid, tunnistasid kolme maakonna arenduskeskuste juhid, et viimastel aastatel on hakatud piirkonnale suuremat tähelepanu pöörama. Näiteks tegi eelmine valitsus peaminister Jüri Ratase juhtimisel olulised sammud lõunaeestlastele lähemale, kui asuti välja töötama Kagu-Eesti regionaalprogrammi. Nüüdseks on loodud kolm toetussuunda, mille abil soovitakse toetada kohaliku ettevõtluse arengut ja piirkonna spetsialistide eluaseme korrastamist koostöös omavalitsustega ning elavdada paikkonna mainekujundust.

Olen tänulik Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsuskoalitsioonile, kes keerulistes eelarve läbirääkimistes nägid võimalust Kagu-Eesti programmi rahastamist jätkata eelmise valitsuse kokkulepitud mahus. Kokkulepitud 3,2 miljonit eurot nelja aasta jooksul kõiki probleeme kindlasti ei lahenda, aga nagu ütles kohtumisel riigihalduse minister Jaak Aab, siis võimalust mööda soovitakse programmi rahastust kindlasti suurendada. Pikk tee on küll minna, kuid on igal juhul positiivne, et valitsus ei vaata probleeme tegevusetult pealt, vaid on võtnud eesmärgiks piirkonna mahajäämust pidurdada.

Kuid tähelepanu pööramine ei pea olema alati rahaliselt mõõdetav. Kahtlemata mõjub positiivselt Eesti Vabariigi presidendi otsus töötada septembri keskpaigas just Kagu-Eestis. Töökontori ärakolimine harjumuspärasest Kadrioru lossist pole aga esmakordne, sest mäletatavasti viis president mullu augustis ja novembris kantselei Ida-Virumaale. President sai sooja vastuvõtu osaliseks ning üle mitme aasta tundsid sealsed inimesed riigi tõelist kohalolekut. Peagi saavad sellest osa ka Kagu-Eesti elanikud.

Kohalike teede kehv seisukord pakub alati palju kõneainet, nii rahvakohtumistel kui ka riigikogus.

Riigi tõelise kohaloleku all pean silmas seda, et lisaks presidendile võib augustis näha Võru-, Valga- ja Põlvamaal tavapärasest enam riigiametnikke. Möödunud suvel oldi välitöödel Ida-Virumaal ning kuna Tallinnast väljaspool töötamine täitis oma eesmärgi, võeti seekord ette Kagu-Eesti. Ikka selleks, et ametnikud oskaksid tegeliku elu ja paberil nähtu paremini kokku viia.

Toetan seda mõtet täielikult, sest kui paljudele eestimaalastele tundub elu Lõuna-Eesti küngaste vahel nii maaliline ja muretu, võib arvamus sellest paigast kiiresti muutuda. Piisab vaid mõne aukus kruusatee läbimisest.

Kohalike teede kehv seisukord pakub alati palju kõneainet, nii rahvakohtumistel kui ka riigikogus. Nii olid ka Kagu-Eesti toetusrühma kuuluvad saadikud üksmeelel, et teede korrashoid avaldab piirkonna arengule suurt mõju. Tihtipeale ei soovi just sellepärast kolida piirkonda noored ning sageli saab see kaalukausil määravaks ka ettevõtjatele.

Kagu-Eestis, kus kruusateede osakaal on Eesti üks suurimaid, ei ole probleemi aga lihtne lahendada.

Nimelt peab olema kruusakattega teelõigu liiklussagedus 50 autot ööpäevas. Selle järgi valitakse objektid ja kinnitatakse pingerida neljaks aastaks. Kagu-Eestis pole seda nõuet aga võimalik täita, sest 40% piirkonna teedest on liiklussagedus alla 50 auto ööpäevas. Sellest tuli juttu ka toetusrühma hiljutisel kohtumisel presidendiga, kes oli samuti nõus, et see ei saa olla ainus kriteerium. Seetõttu peame looma muid tingimusi, et kohalikel omavalitsustel oleks võimalik maanteeameti otsustesse sekkuda. Praegusel kujul oleme jäänud paratamatult ebavõrdsesse seisu, mille tõttu kannatab nii kohalik elanik kui ka piirkonna üldine areng.

Kahtlemata mõjub positiivselt Eesti Vabariigi presidendi otsus töötada septembri keskpaigas just Kagu-Eestis.

Ebavõrdsus lokkab ka teises valdkonnas. Kui Tallinna ja Tartu vahetus läheduses toetavad pangad ettevõtlust hea meelega, siis väljapoole kuldset ringi jäävas Kagu-Eestis on projektidele raha tunduvalt raskem saada. Peamine murekoht on siinkohal kinnisvara turuväärtuse küsimus võrreldes ehitushinnaga – kinnisvara hind võib osutuda viimasest ligi poole odavamaks.

Arusaadavalt kaasnevad pankade poolt sellega ka ettevõtetele rangemad tootlikkuse nõuded, lühemad tasuvusajad, suurem omafinantseeringu nõue, kõrgemad intressimäärad, lisatagatise nõuded jne.

Seega, isegi kui paljudel ettevõtjatel on esialgu huvi piirkonda investeerida, siis pärast sellist vastust ei nähta sellel tihti enam mõtet. Riik peab siin oma abikäe ulatama, sest seni kuni me ei ole suutnud sellele anomaaliale lõppu teha, ei suuda me ka maapiirkondades arendada ettevõtlust ning luua juurde hädavajalikke töökohti.

Kohtumise järel tõdesime, et viimastel aastatel on Kagu-Eesti piirkonda saatnud edusammud, kuid sellegipoolest on lahendamist vajavaid probleeme küll ja küll. Siiski oli mul hea meel näha laua ümber inimesi, kes kõik on valmis andma oma panuse piirkonna heaks – nii Toompeal kui ka kohalikul tasandil.

Nii saigi plaani võetud, et toetusrühma järgmine kokkusaamine võiks aset leida augustis Kagu-Eestis kohapeal, kui riigiametnikud on välitöödel. Lõpetuseks tõdesid maakonna arenduskeskuste juhid, et kuigi Kagu-Eesti programm võtab veel tuure üles, on tänu regionaalprogrammile hakanud kolm maakonda vähemalt omavahel paremini koostööd tegema.

Tagasi üles