Elukeskkonnas ringleva lämmastiku kogus on ära hinnatud

Keskkonnaministeeriumi merekeskkonna osakonna peaspetsialisti Irene Volki sõnul pärineb umbes 2/3 rannikuvette jõudvast lämmastikuvoost inimtegevusest, sh põllumajandusest, olmest ja tööstustest ning umbes kolmandik loodusmaastikelt ja atmosfäärist. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Täna, 13. septembril pannakse Riias punkt 2017. aastal alanud Interreg Est-Lat programmi projektile GURINIMAS. Eesti ja Läti teadlased koostasid esmakordselt kahe riigi lämmastikubilansi ning hindasid Läänemerre jõudva lämmastiku koguseid ja päritolu. Selgus, et kokku ringleb Eesti majandussektorite, inimtarbimise ja looduskeskkonna vahel umbes 500 tuhat tonni lämmastikku aastas.

Keskkonnaministeeriumi merekeskkonna osakonna peaspetsialisti Irene Volki sõnul pärineb umbes 2/3 rannikuvette jõudvast lämmastikuvoost inimtegevusest, sealhulgas põllumajandusest, olmest ja tööstustest ning umbes kolmandik  loodusmaastikelt ja atmosfäärist. “Eesti ja Läti hakkavad nüüd koos otsima meetmeid, kuidas Liivi lahte jõudva inimtekkelise lämmastiku koguseid vähendada.”

Liigne lämmastiku- ja fosforikoormus soodustab pinnaveekogude ja Läänemere eutrofeerumist ning veekvaliteedi halvenemist. Lämmastikuühendid suurendavad keskkonna hapestumist, mõjutavad osoonisisaldust atmosfääris, looduse mitmekesisust ning panustavad kliimamuutusesse.

Seetõttu uurisidki Tallinna Tehnikaülikooli vee- ja keskkonnatehnika uurimisrühma teadlased EL Interreg teadusprojekti GURINIMAS raames ja koostöös Keskkonnaministeeriumi ning nelja Läti teadusasutusega lämmastikukoormuse vähendamise võimalusi Läänemere valglas. Selleks hinnati 2014. aastal lämmastikuallikaid ja olulisemaid voogusid põhiliste majandussektorite (põllumajandus, tööstus, energeetika, metsamajandus, kalandus, transport, jäätmekäitlus, reoveepuhastus), inimtarbimise ja keskkonna sfääride vahel Eestis ja Lätis ning lämmastiku piiriülest transporti.

Kokku ringleb Eesti majandussektorite, inimtarbimise ja looduskeskkonna vahel umbes 500 tuhat tonni lämmastikku aastas. Suur osa sellest põllumajanduse, toiduainete ja loomasööda tööstuse ning energeetika sektorites. Umbes viiendik lämmastikust liigub piiriüleselt Eestisse sisse ja välja.  Läti eristub Eestist selle poolest, et ligikaudu pool siseveekogude lämmastikukoormusest pärineb Daugava jõe valglast Venemaalt ja Valgevenest.  

Saadud tulemustele tuginedes pakuti lisaks olemasolevatele meetmetele välja täiendavad meetmed lämmastiku koormuse vähendamiseks Läänemerele.  Nendeks on eelkõige sobivad ja suunatud meetmed hajureostuskoormuse alandamiseks. Selleks tuleb näiteks leida võimalusi vee viibeaja pikendamiseks dreenisüsteemides ja väiksemates vooluveekogudes, et merre jõudvate lämmastikuühendite hulk väheneks bioloogilise omastamise ja atmosfääri emissioonide arvelt. Ka on vaja täpsemalt hinnata pinnaveekogudesse ja rannikumerre jõudva hajukoormuse allikaid, sh  põllumajanduslikes valglates.

Lämmastikubilansi aruanded ja soovituslikud suunad lämmastikubilansi tasakaalustamiseks on leitavad projekti kodulehelt https://www.envir.ee/en/news-goals-activities/protection-marine-environment/est-lat-project-gurinimas