Plaadil on tuntumaid ja tundmatumaid lugusid sellistelt artistidelt nagu Talking Heads, Yoko Ono, Fab Five Freddy, Sylvester jne, new wave’i, diskot, postdiskot, funk’i, 80ndate hiphoppi jne. Muusikal oli Haringi elus tähtis roll ja harva juhtus, et boombox tema stuudios ei paukunud.
Ühes oma varases videos „Painting Myself Into Corner“ (1979) värvib kunstnik ennast nurka, kuulates Bill Gatesi lemmikbändi Devot. Pittsburghist 70ndate lõpus New Yorki tulnuna oli ta õpingute ja grafititööde kõrval kuulsa diskoklubi Danceteria uksehoidja. 80ndate algus oli aeg, mil Haringi karjäär hakkas edenema ja New Yorgi metroopeatuste tühjade reklaamtahvlite mustale pinnale hakkasid ilmuma talle iseloomulikud lõbusalt joonistatud kujutised. Sellised üksjagu lapsikud. Laste kunstist pidas ta muidu üldse lugu. Samas oli see ka aeg, mil Haring oli üha prominentsem figuur ühes tolle aja East Village’i põhiklubis Club 57, kus armastasid teiste hulgas käia näiteks Haringi sõbrad Madonna ja Jean-Michel Basquiat, aga ka laulja Klaus Nomi, grafitikunstnik Futura 2000, ansambli B-52’s liikmed jne. Haring esitas selles klubis neodadaistlikke poeeme, pistes selleks pea tühja teleri sisse.
