Kui miski ei üllata

Tiit Loim Foto: Margus Ansu

Laupäeval korraldati Tallinnas Hirvepargis praeguse koalitsiooni vastu suunatud meeleavaldus. Praeguseks on olukord jõudnud sinnamaani, kus mingeid erilisi reaktsioone see teemapüstitus ei tekita. Kuigi peaks.

Sattusin hiljuti Saksamaal elavate tuttavatega vestlema Eesti poliitiliselt olukorrast. Neid huvitas, kaua meie teoreetiliselt märkimisväärselt erinevatest partneritest koalitsioon veel vastu peab.

Pidin tõdema, et kui siiamaani on koos hakkama saadud ja võim on armas, siis mine tea: ehk ei tulegi ennetähtaegset lahkuminekut.

Tuttavad on mõlemad liberaalsete vaadetega inimesed. Üks neist on kaasomanik metallkomponente tootvas ettevõttes, mis pakub tööd 60 inimesele. Ta tõdes, et tegelikult esineb mõne immigrantidega tööandja poolelt vaadates muresid küll. Näiteks süürlaste lõimumine pole tema sõnul päris oodatult kulgenud. Tööandjana teeb ettevõtjale muret, et nad ei kipu tööle jõudma. Sama kinnitavat ka teised tema tutvusringkonna inimesed. Seevastu näiteks rumeenlased olevat alati eeskujulikult tööindu täis.

See konkreetne ei ole just suurim mure, aga näitab, et ka tolerantsed inimesed ei pea olema reaalsete küsimuste kerkimise korral eitavad või naiivsed.

Kõige muu kohta võib küll vaid tõdeda, et need tegevused peaks lihtsalt lõppema, aitab juba küll.

Millele aga pöörab tähelepanu osa meie koalitsioonist? Nagu toovad välja meeleavalduse korraldajad, ei kõhelda ELi võrdlemast Nõukogude Liiduga ega ähvardamast riigiametnikke, mõnitamast laulva revolutsiooni osalejaid, solvamast ja kiusamast arste, teadlasi, keskkonnakaitsjaid, välistudengeid ning vähemusi. Siia otsa süvariik ja politseijuhi ametist kangutamine.

Tõde on ka see, et alkoholilembeste kodanike elu on tehtud lihtsamaks, nagu meeleavalduse korraldajad märgivad. Kui viimane on vähemasti sisuline otsus, siis palju muu kohta võib küll vaid tõdeda, et need tegevused peaks lihtsalt lõppema, aitab juba küll.

Kahjuks on jaburduste tavaliseks muutumisel oma ohud, mõni otsesemalt ohtlikum samm võib saada vähem tähelepanu. Sest inimene lihtsalt ei jõua iga päev ühtviisi endast välja minna.

Sestap on meeleavaldus omal kohal ka siis, kui viimase kolme päeva jooksul mõnda pead vangutama panevat uudist tulnud pole ja kui valitsus ka selle peale kõikuma ei löö, nagu karta võib.