Jaan Rapp: palju kisa või vahtu – vähe villa!

Jaan Rapp Foto: Arvo Meeks

Tavalisel tööpäeval jõuab minuni mitusada e-kirja. Nende seas on omajagu selliseid, mis panevad eri põhjustel kulmu kergitama. Näiteks tekitavad minus umbusku teated, mille pealkiri lõpeb hüüumärgiga.

Koolis õpetajana töötades šokeerisin mõndagi teismelist karmi tõega, et hüüumärk on üks üpris kasutu värgendus, kuna teda on vaja vaid erandjuhul. Siis kui tuleb edasi anda erakordset, eluliselt olulist sõnumit: Appi! Ettevaatust! Ohtlik!

Enamikul juhtudel mõjub hüüumärk kentsakalt. «Sportlane jäi taas konkurentidele alla» või «Muusik avaldas uue singli» pole ilmselgelt sõnumid, mis vajaksid hüüumärki lõppu. Hüüumärk tähendab hüüatust. Pidev hüüdmine tähendab kisa. Milleks aga pidevalt kisada?

Ometi näen sellelaadseid sõnumeid, hüüumärgid pealkirja ehtimas, pea iga päev. Eriti kummaline oli, kui ühe omavalitsuse pressiesindaja saatis teele iseenesest armsa teate staažika õpetaja pensionileminekust, pealkirjas hüüumärk. See märk lörtsis ära kogu ilusa mõtte, öeldes justkui: lõpuks ometi märkas ta koju jääda. Mõistagi sai pealkiri ära muudetud.

Pahatihti tähendab hüüumärk ka räiget reklaami. Eriti kui sellele eelnevad sellised kaheldava väärtusega hinnangulised sõnad, nagu näiteks «parim», «suurim» või «enneolematu».

Hüüumärk on üks üpris kasutu värgendus, kuna teda on vaja vaid erandjuhul.

Teine sõnumite liik, mis tekitavad vahel suisa nördimust, on pressiteated, mis kubisevad kantseliidist. Saame teada, kuidas paneeldiskussioonil osalevad subjektid otsustasid tugevdada meetmeid struktuurifondi ressursside paremaks kasutamiseks. Kaks varianti: kas arvab teate koostaja siiralt, et mida ametlikum ja võõrsõnadeküllasem, seda parem. Või ongi tegu poolharitlasega, kes eesti keelt tegelikult ei oska. Ei saa välistada, et teinekord jääb oluline sõnum lehte panemata või teema käsitlemata, kuna asja sisuline tähtsus sõnavahu tagant välja ei paista.

Üks ajakirjanduse kuldreegel on, et iga tekst peaks olema nii lihtne, et see oleks mõistetav ka sinu vanaemale. Või siis lihtsalt eakamatele inimestele. Kas nemad ikka orienteeruvad struktuurifondide paradigmades? Kahtlen sügavalt.

Paraku kohtab samasugust sõnavahtu ja loosunglikkust ka meie poliitikas. Sestap luban, et sarnaselt varasemaga läheb ka edaspidi minu hääl kõigil järgnevatel valimistel poliitilisele jõule, kes kõige vähem taolise poliitilise ilukõnelemise tõve all kannatab. Sest vajame tegusid, mitte ilukõnet ega loosunglikkust.