Kaido Tamberg: suure ninaga sajajalgne ja ühine vorst

Kaido Tamberg Foto: Arvo Meeks

Vallajuhi hinnangul võiks olla nii, et alusetu kaebuse eest tuleks kaebajal maksta rahalist lõivu. Nõnda oleks vähem neid «paberi-Kalewipoegi», kes bürokraatialohet toidavad. 

Omaaegset lõpuaastate Austria-Ungari Keisririigi vohavat bürokraatiamasinat olla üks mõtlev sakslane kirjeldanud sedamoodi: «See on kui üks suure tatise ninaga sajajalgne, mis sööb sinu taldrikult sinu vorsti niimoodi, et sina seda enam ise süüa ei taha.»

Looja olla maailma loonud seitsme päevaga. Ei olnud selleks vaja ei kooskõlastusi, ehituslube ega kasutuslube. Loomine oli puhas looming ja jumalik nauding. Tänaseks on elu suurte sammudega edasi läinud ning kui keegi tahab midagi teha, on see oma plaan kõiksugustes riigiametites vaja nõusolekutada, koosolekutada ja kooskõlastada.

Eks ole ka ühest küljest selge see, et tegevused, mis mõjutavad teisi osapooli, tuleb läbi rääkida ja läbi vaagida. Siit johtuvalt tõdeme, et ilma bürokraatiata tänapäeval ei saa ja seda tuleb aktsepteerida ja austada. Teisest küljest aga kipub vahel süsteem iseenesest vohama minema: pea külge lõhna tundma loodud nina hakkab tasapisi peast suuremaks kasvama. Bürokraatial on harukordne võime toota bürokraatiat veelgi juurde, kui seda vaid lastakse. Kui üks bürokraat nõuab sult paberit, mille saamiseks on vaja nelja paberit ja millest igaühe saamiseks omakorda nelja ja nii edasi, siis oleme näinud bürolohe «toiteahela» moodustumist.

Ent ühiskonnale vajalik bürokraatia on lühikeste toiteahelate ja siiralt viisakate ametnikega süsteem. Ülekasvanud süsteem on vastupidiselt täis ülbeid ametnikke ja kilomeetripikkuseid toiteahelaid.

Vana «paberiaja» bürokraatia ajas lihtsalt koibi laiali ja nautis oleskledes seda, et ilma temata lihtsalt ei saa. Uuema aja bürokraatiale on särtsu ja värvi juurde andnud sotsiaalmeedia ilmumine ja uue aja vana kangelase taastulemine. Ettekirjutusi internetis teha on nüüd jõudsam ja moodsam. Vana hea valvas kodanik on samuti kolinud internetti, kus saab jällegi kiiremini-mugavamalt kaevelda. Kuna kõik kaebused vajavad ikka uurimist ja puurimist, palgatakse juurde kontrollivaid ametnikke. Nii see süsteem ennast üles ehitab ja üha laieneb.

Kui üks bürokraat nõuab sult paberit, mille saamiseks on vaja nelja paberit ja millest igaühe saamiseks omakorda nelja, oleme näinud bürolohe «toiteahela» moodustumist.

Inimesel peab olema õigus oma huve kaitsta. See on õige ja nii peab olemagi. Teisest küljest on minu meelest meie ühiskonnas antud kaebamistele ja kaebajatele piltlikult sõitmiseks kiirtee ilma kiiruspiirangute ja liiklusmärkideta. Kui kaebus on õige ja õiglane, on asi arusaadav. Kahjuks lähtub praktikas enamik kaebusi ja kaebajaid vaid mingist kiusugeeni eripärast või oma vaimsest olekust johtuvast vajadusest. Kaevata võivad sisuliselt kõik, kel kirjaoskus vähegi lubab. Paraku kaasneb iga kaebusega suur halduskoormus, mille maksab kinni ju kallis maksumaksja ise. Tegijal aga kulub aeg ja närv, tööd seisavad jne. Tuleb ka vähem makse, millest sedasama ametkondagi toidetakse. Seega madu justkui sööks oma saba, aga ei tunneta seda, sest peani jõudmiseni läheb veel aega.

Kui oleks nii, et alusetu kaebuse eest tuleks kaebajal maksta rahalist lõivu nii riigile kui põhjendamatult süüdistatule, oleks neid «paberi-Kalewipoegi» meil oluliselt vähem ja ühiskond paranoiast puhtam. Kohtusüsteemis see ju nii on. Miks mitte siin seda rakendada?

Loomulikult vajab iga riik toimimiseks bürokraatiat. Hulluks läheb asi siis, kui mingid rakud organismis teistest kiiremalt vohama hakkavad. Inimese puhul kutsutakse seda vähiks ja on teada, millega see lõppeda võib. Seega on meie kõigi huvides vohavatele rakkudele mitte süüa anda ehk astuda ka kodanikuna ja ametnikuna vastu ilmingutele, mis meile kahju teevad ja õiglustunnet riivavad.

Meil on tuhandete töötajatega ametkondi, kes vahel ei suuda mingis suhteliselt kerges ja lihtsas olukorras reageerida ega otsustada pikka aega ja vahest üldse mitte, kuni olukord iseenesest laheneb. Aga milleks on seda asjameeste armeed siis vaja?

Ametnikud on küll kohe mesilassülemina kohal, kui on vaja kedagi karistada mingi normitehnilise asja pärast, millel vahel muud vastavat sisu polegi. Kui on vaja kaasa mõelda ja lahendada probleemi, on osa neist selleks võimelised, teised mitte. Kes pole, hakkavad kohe produtseerima ettekirjutusi ja normitehnilise karistuse ähvardusi, esitledes meedias seda kui oma töövõitu.

Bürokraatia peab olema meie kaitsja, mitte meie arvel endale ülekaalu koguv kamandaja.

Eriti kurjaks läheb lugu siis, kui mõni ametkond, kes tunneb end ise riigina riigis, hakkab ära kasutama tegijate sundolukorda. Esitatakse nõudmisi ja tingimusi, mis ei lähtu otseselt seadusest ega puudutagi tegelikult antud asja. Eesmärgiks on lahendada nende endi valdkonna probleeme tegijate kätega.

Ametkond soovib näiteks miljoneid maksva investeeringu käigus sundida tegijat tegema lisatöid enda haldusalas mõnekümne tuhande eest, kasutades tegija pingelist ajagraafikut ära, kuid seades nii ohtu terve investeeringu. Seadustes tundub justkui JOKK olevat, aga tegelikult on tegu väljapressimisega, mida esitletakse kodanike ohutuse eest võitlemisena. Kahjuks on taolisi lugusid palju rääkida nii ettevõtjatel kui ka teistel tegijatel.

Omavalitsusjuhina puutun ka ise taoliste ülepingutatud «bürokraatiatoodetega» aeg-ajalt kokku. Oluliselt rohkem kannatavad mõne riigiametniku ja ameti omavoli all ettevõtjad ja tavainimesed. Lihtsalt kasutakse ära oma jõupositsioone omaenda ametkondlikke kasusid silmas pidades. Või siis allutakse tegija konkurentide organiseeritud kaebamiste survele. Sisu pole tähtis, vaid vorm, millest kinni hakata annab. Kodanik või ettevõtja lööb lihtsalt käega ja annab järele. Tal pole aega ametkonna juristide armeega väidelda ja töö tahab ka tegemist. Riigiamet saab kausta kirjutada «tehtud» ja ametnik saab tulemuspreemiat asja eest, mida amet ise teinud pole.

Möönan, et enamik riigiametnikest on oma tööd südamega ja asjatundlikult tegev seltskond, aga tõrvatilgad meepotis on ikkagi olemas.

Me ei vaja meist kaugel ja kõrgel asuvat riiklust, mida ilmestab kivistunud ja vastutusvõimetu isetäienev ametnike armee, keda juhivad tegudele ametkondlik omakasu ja pimekaebuste viitenöörid. Bürokraatia peab olema meie kaitsja, mitte meie arvel endale ülekaalu koguv kamandaja.