Tiit Loim: traagiline medalivõit

Tiit Loim Foto: Margus Ansu

Tõrvas sirgunud Magnus Kirdi viies katse Doha MMi odaviskevõistluses oli üks viimase aja Eesti spordi šokeerivamaid hetki. Kui vaid täituks lootus, et elu vormis oleva sportlase võistlustesse ei jää nüüd nii suur paus, mis ta olümpialt eemale jätaks.

Sellise põnevusega nagu Kirdi etteastet, pole ma ammu ühtegi spordivõistlust vaadanud. On ju Kirt viimast hooaega valitsenud ja kõik paistis triumfiks soodus olevat, ainus mure sakslasest konkurent Johannes Vetter.

Kirt tuletab meelde seda ilusat aega, kui medaleid kogusid ja rekordeid püstitasid tähed nagu Erki Nool, Gerd Kanter, Kristina Šmigun ja Andrus Veerpalu. Kuid nagu teada, on Eesti tippsuusatamine nüüdseks hävinenud. Ei teagi täpselt, miks, aga populaarseima sportlase Ott Tänaku mõju on minust mööda läinud.

Mulle kui üsna spordikaugele inimesele esindab Kirt ainsana meile omast mudelit, kus klassikalisel alal tuleb haruldane väikeriigi talent, kellelt võib tiitlivõistlustel kõrgeimaid kohti loota. Kuigi enne ei osanud seda nii selgelt märgata, võib sama tõdeda samuti hõbeda võitnud põlvamaalase Maicel Uibo kohta.

Igal juhul on lootused väga suured, sest nõnda ehmatavalt käest libisenud kuld tuleks järgmisel korral koju tuua.

Pühapäevane võistlus kulges üpris ootamatul moel. Juba piisavalt üllatav oli tugevate sakslaste kõrvalejäämine lõppvõistluselt. Ent ka finaalis ei saanud favoriidid oda eeldatud kaugusele lendama. Oli ju Kirt eelmisel päeval ületanud 88 ja Vetter suisa 89 meetri joone. Kui mitu katset järjest püsis esikohal vähem kui 87 meetrit visanud Grenada sportlane, oli pinge Kirdi viienda katse eel õhus. Vaja oleks olnud üht tema jaoks keskpärast viset ja esikoht oleks käes. Ja siis juhtus traagika, mida üllatavalt pikalt ka televaatajatele näidati: Kirt lamab maas, viskekäsi liikumatult kõrval. Et kokkuvõttes oli tulemus hõbe, on muidugi suurepärane. Aga et praeguses seisus juhtus selline õnnetus, on vägagi muret valmistav.

Kirdi treener Indrek Tustit pakkus, et ka operatsiooni korral võiks taastumine võtta kolm kuni neli kuud. See ei tundugi kuigi jubedana. Teised on siiski arvanud, et olümpiani jäänud kümne kuuga vormi tagasi ei saa.

Küsimusi õnnetus kindlasti tekitab, sest isegi kui õlg taastub, jääb küsimus, kas sportlane tohib endast päris viimase välja panna, kui see võib taas sarnase tulemuse tuua. Igal juhul on lootused väga suured, sest nõnda ehmatavalt käest libisenud kuld tuleks järgmisel korral koju tuua.