Miks 25-aastane Veiko ühel päikselisel septembripäeval mootorrattaga nöörsirgelt maanteelt järsku välja sõitis ja käkaskaela teeveereni ulatuvale põllule lendas, ei tea keegi.
Hetkega ratastooli: kuidas edasi?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ta ise ka mitte. Seljataha jäänud päev oli olnud täiesti tavaline. Tee töölt koju läbi ja lõhki tuttav. Alkohol? Ei, sepaks õppinud ja sepatööd oma kutsumuseks pidav mees pole pudeliga kunagi sõprust pidanud. “Ju siis oli saatus,” pakub õnnetuse tagajärjel ratastooli jäänud Veiko Liiv.
Et see saatus aga nii karm võib olla, ei osanud mees tol hetkel, poolteist aastat tagasi veel aimatagi. Koukis end mulla seest välja ja otsis taskust mobiiltelefoni, et kiirabi kohale kutsuda. “Tundsin küll, et ise püsti ei saa ja et kuidagi tuim on ja hästi kehva, aga muidugi lootsin, et mis ikka – paar kondimurdu ja kuu aja pärast olen uuesti ratta seljas. Aga võta näpust!”
Nüüd nii ongi
Tegelikkuses ei pääsenud Veiko kuu aja pärast mitte ratta selga, vaid üksnes Mustamäe haiglast Keilasse taastusravile. “Seal ei läinud tal hästi, suur haigla ja väga külm suhtumine. Jagati näiteks sööki laiali ja pandi talle toit kapi peale: sul käed terved, söö ise! Aga taldrik pandi nii kaugele, et ta ei saanud seda kättegi, ei saanud ju ennast keerata ega püsti upitada,” kirjeldab Veiko ema Elsa Liiv poja haiglaelu. “Mis tal seal seljas juhtunud oli, ega seda täpselt ju ei teagi, arstid tänapäeval väga jutukad pole, kiire ju kõigil, ei olegi aega patsientidega rääkida. Niipalju saime teada, et Veikol on 6-7 seljalüli vigastatud, killuline murd ja nihkumine.”
Õnneks pääses Veiko peagi Haapsallu neuroloogilise rehabilitatsiooni keskusse ja seal oli kõik juba hoopis parem. Kõndivast veerevaks muutunud mees sai õpetust ja nõu, tasapisi paranes ka tervis. “Kuigi seis oli alguses ikka väga hale,” meenutab ema, “Käisime teda Haapsalus vaatamas ja nägime, et paljud haiged lähevad nädalavahetuseks koju. Küsisime, ja meid lubati ka. Muidugi oli Veikol suur rõõm üle mitme kuu koju saada ja ega me ise ka endale aru ei andnud, et kuidas ta üldse kodus hakkama saab. Ja kuidas meie temaga hakkama saame. Eks ta kujutas muidugi ette, et istub diivanile ja vaatab televiisorit ja … hästi vaev oli vaadata, kuidas ta pusis ja punnis, et ratastoolist põrandale saada. Lõpuks andis alla, ütleski: ma ei saa. Nüüd on õnneks lood paremad, nüüd ta juba istub ratastoolist diivanile ja toolile ja tagasi - kuhu tahab.”
Uued plaanid
Arstid on Veikole öelnud, et traumajärgne aktiivne paranemine kestab kaks aastat. Praegu on veel raske öelda, kuhu mees selle ajaga jõuda võib, kuid taastus on praegu Veiko jaoks A ja O.
“Käin ortoosiga, meil on kohe kodu lähedal spordihoone, seal käin palli loopimas. Kõige tähtsam ongi kogu aeg liikuda. Paranemine ja treening, see ongi praegu minu elu sisu. Kui sügiseks midagi märkimisväärselt juurde pole tulnud, eks siis tuleb vaadata kuidas oma elu paika sättida, töökoht leida jne, ” hindab Veiko oma seisu ja väljavaateid tulevikuks.
See on mehele aga juba nüüd selge, et sepana ta enam töötada ei saa. Sepatööl läheb vaja head tasakaalu, seda vaid ülakehaga hoides hästi hakkama ei saa. Ent Veiko on optimistlik: kui töölemineku aeg kätte jõuab, küllap ta siis ka oma uue ala ja ametikoha üles leiab. See võib ju lõppeks olla ka midagi sellist, mille peale ta seni isegi mõelda pole osanud. Aga võib-olla juba homme oskab. Veiko ütleb, et ratastoolist vaadatuna paistab maailm üllatavalt teistsugune ja see avardab kindlasti ka mõtlemist.
“Noo-jah,” naerab mees, “kõige suurem erinevus on ehk see, et kui ma nüüd näen mõnd ratastoolis liikujat, siis ma ei vaata teda nii, et: jalust vigane – peast segane! Ma tean, et ta on täitsa tavaline inimene. Ainult et ei käi, vaid sõidab rataste peal. Teiseks tean nüüd omast käest, et puuetega inimestele loodud tugisüsteemid pole sugugi nii toekad kui nendest arvatakse.”