Tänane Valgamaalane kirjutab Tõrvas Õhne jõele rajatavast kalapääsust, mille ehitus juba suvel alguse sai ning tõrvakatel südame uhkusest põksuma pani. Sellega saab linn kena paisjärve ning omanäolise ja vajaliku rajatise – kalapääsu.
Juhtkiri: Keegi pole eksimatu
29. detsember 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paraku ei suju ehitustööd tihti plaanipäraselt. Oleme seda varasemalt olnud sunnitud tõdema nii Tõrva kui Valga kanalisatsioonitrassi rajamise, aga ka näiteks Valga gümnaasiumi renoveerimise puhul. Nüüd on selgunud, et kalapääski pole erand.
Nimelt hakkas ülespaisutatud Õhne jõelt vesi läbi pinnase kalapääsu pressima. Selle tagajärjel on tekkinud silmaga märgatavad uuristused, kevadise suurveega olnuks aga terve kalapääs allavoolu teel.
Ehituse tellinud keskkonnateabe keskuse projektijuht Koit Prants tunnistas, et ehitusel tõepoolest negatiivse maiguga tempel juures on, kuid tõdes samas: probleemi varane avastamine tagab selle kõrvaldamise enne kevadist suurvett.
Samas teeb rõõmu projektijuhi suhtumine. Hoolimata tema kinnitusest, et suurvesi piirkonna elumajadele ohtlik ei ole, ei suhtuta ehitusse hooletult ega püüta viga maha vaikida. Nagu Prants sõnas: keegi projekteerijatest ei uskunud, et 50 aastat seisnud pinnas võib liikuma hakata.
Elu ongi ootamatusi täis ning keegi meist ei ole eksimatu. On aga usaldustäratav, kui asju selgitatakse.
Siinkohal polegi tegelikult tähtsust, kas ollakse riigiametnik, poliitik või sportlane; kas eksimuseks möödalask mõnes projektis või dopingukahtlus; ollakse süüdi või mitte.
Tihti pole asjad nii, nagu nad paistavad. Inimestena ootame aga, et meiega ollakse nii ausad kui antud olukorras võimalik, sest aususest saab alguse vastastikune mõistmine.