Arved Breidaks: keda sobib riigiisaks kutsuda?

Arved Breidaks 

FOTO: Arvo Meeks

Turtsatan tavaliselt kuuldes, kui keegi võtab avalikus sõnakasutuses nimetada Eesti valitsust «riigiisadeks». Selline riigi alateadlik võrdlemine perekonnaga, kus «isad» koos paari «emaga» valitsevad maad ning rahva etendada on järelikult «lastekarja» roll, kuulub pigem Bütsantsi kultuuri.

«Isad» murdsid läbi pärast mulluseid valimisi, kui ringlema pääses fotomontaaž «Emmede aeg on läbi, issid on kodus». Õigupoolest sobiks neist üksnes Mart Helme mulle vanuse poolest isaks. Minust kolm aastat nooremat Jüri Ratast võiksin nimetada eakaaslaseks ja 11 aastat vanemat Helir-Valdor Seederit pigem vanemaks vennaks.

Bütsantsis võrreldi päikest keisriga (mitte vastupidi), sest nagu kõik teadsid, oli keisri välja valinud jumal ise. Ka Vene tsaarid on alates Ivan Neljandast olnud jumala läkitatud tegelased, mistõttu polnud rahva seas kombeks tsaari jõhkrutsemistele, mida ju ikka ette tuli, viltu vaadata. Küllap siis jumal nii tahtis ja seda pole mõtet talle pahaks panna. Keiser ja tsaar kõrgusid rahva silmis püüdmatuses nagu jumalgi. Temalt paluti, aga polnud kombeks nõuda, sest ei keisri ega jumala viha osaliseks tahtnud keegi saada.

Tasub mõelda, kes on meie päriskangelased ja kelle «isaroll» Eesti riigi sünni juures vajab veel tõendamist.

Mõtteliselt samasse kategooriasse kuulub ka meil pruugitav väljend «riigiisad», kui seda kasutatakse parajasti võimul oleva valitsuse kohta. Selle tagant aimub ütleja soov anda vastutus üle kellelegi kõrgemale – kellelegi, kes teab paremini ja kelle sõna tuleb kuulata. Vajadusel võtta temalt vastu ka karistus, nagu ühele lapsele kohane. Riik aga ei ole perekond.

Eesti nüüdisaja poliitikud pole riigi loomise juures seisnud ja nüüdseks on poliitikast taandunud ka põlvkond, kellel oli õigus end riigi taasloojateks kutsuda. Niisiis mingisugust vajadust ega ka õigust valitsuse liikmeid «riigiisadeks» tituleerida pole olemas.

Seda tehes jätame teenimatult varju need, kes tegelikult Eesti Vabariigi sünnihetke juures viibisid: Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik – Eestimaa Päästekomitee liikmed. Tõsi, Konstantin Pätsi suhtutakse nüüdisajal ju mitut moodi, aga eks isasid olegi nii- ja naasuguseid. Pätsi hilisem tegevus ja tegevusetus ei kustuta ta varasemaid saavutusi.

Sel nädalal, kui tähistame sajandi möödumist Tartu rahust, tasub mõelda, kes on meie päriskangelased ja kelle «isaroll» Eesti riigi sünni juures vajab veel tõendamist.

Tagasi üles