Põrsamask tekitas volikogus elevust
See, et asi ei ole enam naljakas, hakkab paljudele meist tasapisi kohale jõudma.
Olime lastega koolivaheajal Saksamaal, kui tulid teated koronaviiruse diagnoosimistest Euroopas. Lugesime huviga internetist uudiseid ja üritasime teha endast parima, et mitte ise nakatuda. Kuigi Saksamaal ei olnud esinenud ühtegi juhust, oli isegi lastel võõras riigis viibides küsimusi kuhjaga. Minu jaoks oli harukordselt hea võimalus lastele selgitada näiteks, et ärge libistage käsi avalikel käsipuudel. Hotellituppa või söögikohta sisenedes käte pesemisel oli neil kõigil soov esimene olla. Need ja paljud muud pisiasjad on iseenesest elementaarsed tegevused igasuguste haiguste ennetusel. Tagasiteel lugesime internetist esimesest koroonajuhtumist Eestis, mis pani meid mõtlema. Laste kooli saatmisel kalkuleerisime tõsiselt ja lõpuks leidsime, et kuna Saksamaal ei olnud teadaolevalt ühtegi haigusjuhtu ja lendasime koju Tallinna, mitte Riia kaudu, siis tõenäoliselt oli meil uue ohtliku viiruse oht üliväike.
Ajal, mil tulid Hiinast esimesed tõsisemad signaalid ja terve Hiina peale oli viirusesse surnud umbes 30 inimest, tundus mulle naljakas, et maailmaturul nafta hind langes selle haiguse tõttu. Kuid täna ei oska keegi öelda, millal see viirus taandub ja kas terves maailmas majandust kõigutanud hirmud on olnud mingilgi määral põhjendatud või vastupidiselt oleks pidanud veel jõulisemalt reageerima. Eks aeg näitab, kuid minu jaoks teevad asja tõsiseks teated Itaalias surnud arstidest, sest neile ei saa ju arstiabi kaugel olla. Järelikult see viirus ikka päris kergesti läbi põetav ei ole.
Käisin kolmapäeval ja neljapäeval Eesti Põllumajandus-Kaubanduskojas ja maaeluministeeriumis koosolekutel. Tallinnast koju sõites helistasin emale ja õele ning pidasime plaani, kuidas saame neid säästa, sest on ju eakamad inimesed suuremas ohus. Õepoeg, kes oli minuga ka Saksamaal kaasas, oli vanaemale öelnud: „Me ei tohi sulle külla tulla, sest meil on sind vaja.“ Laps arvestas sel hetkel enda koolis saadud paljude kontaktidega teiste koolilastega ja oludega, kus juba esimesed koolid Eestis olid suletud.
Reedesel Valga vallavolikogu koosolekul, ajal kui terves riigis oli juba välja kuulutatud kriisiolukord, otsustasin kasutada respiraatorit. Meie kultuuriruumis ja eriti tuttavate inimeste seas, kus inimesed ei ole respiraatorite kasutamisega harjunud, pakkus see paljudele nalja ja sain ka mõned pilkavad kommentaarid. Eks see tundus endalegi naljakas ja võib-olla isegi natuke ülereageerimisena, kuid samas on olemas ka tõenäosus, et hoidsin ära mõne teise inimese nakatamise juba minul endal oleva viirusega. Samas rahvaesindajana pidasin oluliseks anda enda käitumisega avalikkusele julgust mitte häbeneda kaitsta enda ja teiste tervist.
Volikogu koosoleku ajal saatis abikaasa mulle sõnumi, et tütar oli neljapäeval osalenud Tartus mingisugusel koolitusel, kus koolitajal oli just tuvastatud uus COVID 19 viirus. Kuna ta on viibinud ka koos Tartus koolis olevate vendadega, otsustasid lapsed ohutuse mõttes jääda korterisse karantiini, et säästa väiksemaid vendasid ja õde.
Esimest korda on Eestis välja kuulutatud kriisiolukord, kuid kriisiga hakkamasaamine ei ole ainult valitsuse ja omavalitsuse mure. Ennekõike on see meie kõigi mure ja nõuab meilt kõigilt vastutustundlikku käitumist.