Koguduse liikmed koroonaviirusest: kristlased ei karda

Valga koguduse Lootuse Tee liikme Reet Kästiku sõnul on kristlaste reaktsioon praegusele olukorrale rahulik. Foto: Arvo Meeks

Valga koguduse Lootuse Tee liikmed soovivad inimesi raskel ajal lohutada. Kristlased nende sõnul koroonaviirust ei karda, nad usaldavad Jumalat.

«Inimesed on praegu küllaltki hirmul, eriti eakamad. Tahame anda lootust, eriti vanematele, kes on praegu riskirühmas,» lausus koguduse liige Mari Juzar.

Teine liige Reet Kästik ütles, et tõeliselt rasketel aegadel maised võimalused nagu rikkus ja au meid ei päästa. «Soovime, et inimesed hakkaksid mõtlema, mis on elus tegelikult tähtis. Tähtis on, et oleks suhe Jumalaga.»

Ilmutuse raamat räägib Kästiku sõnul ka seda, et tulevad rasked ajad. «Kui näete neid tulemas, saate aru, et see on sünnitusvalude algus. Jumal räägib, et ta lubab katsumustel tulla. Kui inimesel Jumalat südames ei ole, on ta hirmunud. Ta mõtleb: «Mis ma nüüd teen? Ostan WC-paberit hästi palju kokku, nüüd on turvaline.» Ei ole ju, see ei aita. Selles mõttes meie ei muretse: me teame, et need asjad tulevad maailma peale. Jumal ootab, et inimesed tuleksid meeleparandusele.»

Kästiku sõnul on kristlaste seas reaktsioon hetkeolukorrale rahulik. «Kristlased ei karda. Ei paanitse.»

Siiski jälgivad nad, et viiruse levik saaks takistatud. «Ei lähe rahvarohketesse kohtadesse. Kohviku (Kästiku firma Rema Köök – toim) paneme kinni. Teenistused teeme väikses rühmas.»

Kristlased soovitavad praegusel raskel ajal, kus iga päev puutume kokku rohkete negatiivsete sõnumitega, pöörduda Jumala sõna poole. Väga julgustav on nende sõnul uurida piiblist psalmi 91:

Kes Kõigekõrgema kaitse all elab

ja alati Kõigeväelise varju all viibib,

see ütleb Issandale:

„Sina oled mu varjupaik

Ja mu kindel mäelinnus,

Mu Jumal, kelle peale ma loodan!“

Sest ta kisub sind välja linnupüüdja paelust,

hukkava katku käest!

Oma tiivasulgedega kaitseb ta sind

ja tema tiibade all sa leiad varju;

Tema tõde on kilp ja kaitsevall!

Ei sa siis karda öö hirmu

ega noolt, mid päeval lendab, ei katku mis rändab pilkases pimedas,

ega tõbe, mis laastab lõunaajal!

Langegu tuhat su kõrvalt

Ja kümme tuhat su paremalt poolt,

sinu külge see ei puutu!

Sest sina Jehoova,

oled mu varjupaik!

Kõigekõrgema oled sina mu hing,

võtnud oma eluasemeks!

Ei taba õnnetus sind

ega lähene häda su telgile!

Sest ta annab oma inglitele

sinu pärast käsu

hoida sind kõigil su teedel.

Kätel nad kannavad sind,

et sa oma jalga ei tõukaks vastu kivi!

Sa astud üle lõvide ja rästikute,

Noored lõukoerad ja lohed sa lömastad!

„Et ta minusse on kiindunud,

siis ma päästan tema,

ma ülendan tema

sest ta tunneb minu nime!

Ta hüüab mind appi

ja ma vastan temale;

mina olen ta juures,

kui ta on kitsikuses,

ma vabastan tema

ning teen ta auliseks!

Pika eaga ma täidan tema

ja annan temale näha oma päästet!“