Kuldar Leis: ellu jäävad tugevad

Kuldar Leis

FOTO: Sille Annuk

Augustis 2019 oli riigiametnike välitööde lõpuseminaril kaugtöö arendamine Kagu-Eestis üks tugevamaid teemasid, lepiti kokku seda ühiste jõududega tagant tõukama hakata. Kaugeim mahahõigatud eesmärk kõlas: «Aastal 2030 on kaugtöö Kagu-Eesti suurim tööandja!» See tähendaks, et eri moel kaugtöötajaid oleks meil siis rohkem kui töötajaid praegustes suurimates sektorites: puidu- ja toiduvaldkonnas. Tundus üliambitsioonika eesmärgina.

Täna võib kahjuks tõdeda, et juhitamatult oleme märtsis 2020 olukorras, kus kaugtööl olijad on suurim seltskond – seda nii Kagu-Eestis kui kogu riigis. Teatud variatsioonidega ongi toimunud hüpe aastasse 2030. Sel moel muudatust ei tahtnud küll keegi, aga nüüd saame analüüsida, mida vägisi kaugtööle asumine tegelikult tähendab.

Positiivsena saab välja tuua, et see, kes tahab, saab kodust tehtud kõik, mis vaja. Piisab telefonist, arvutist ja «julgusest» kasutada Skype’i, Teamsi, Zoomi või muud platvormi. Kogenud kasutajad pikka juttu ei aja, seega koosolekud on tõhusamad kui ühise laua taga istudes.

Augustis 2019 oli näha palju skeptikuid – ka kogenud juhtide hulgas –, kes kaugtöösse ei uskunud ja ilmselt poleks oma raamatupidajaidki üheks päevaks kodutööle lubanud. Nüüd tegutseb enamik kontoritöötajaid kodus ja arvan, et kellel seetõttu oma lõik tegemata jääb, peabki üsna pea kogu oma töö käest ära andma. Kriis nõrgemaid ei salli.

Praegune kodus töötamine võib jätta mulje, et see ongi õige ja ainuvõimalik kaugtöövorm. Kindlasti see nii ei ole. Normaaltingimustes on kaugtööl mitmesuguseid võimalused: liikumine eri kohtade vahel, töö koos meeskondadega, töötamise kohad tegeliku vajaduse järgi ja nii edasi.

Igal juhul saab väga suur hulk töötajaid aru kaugtöö olemusest ning olukorra normaliseerumisel ollakse loodetavasti avatud kasutama tõhusamaid võimalusi. Kagu-Eestil on sellest ainult võita. Kui oskame pakkuda sobivaid tingimusi, olen kindel, et nutikamad kaugtöösõbrad tahavad üha rohkem meie keskkonnas viibida.

Mida toob lähitulevik? Jõhkralt ja lühidalt öeldes vaatame kodust, kuidas väärtus hävib, kusjuures oma arust pingutame, et häving võimalikult väike oleks.

Igal juhul on rahajäägi tekitamine oluline, kas siis panga kaudu või midagi vähemtähtsat ära müües.

Kogu järgnev jutt on küll ettevõtja mätta otsast, aga otsapidi puudutab see meid kõiki. Mind ajendas kirjutama mitme noore ettevõtja pärimine, kuidas käituti 2008–2009 majanduskriisi ajal ja mida võimalikest sarnasustest õppida ning ennetada võiks. Kes tulid siis ja kes võiksid praegu kriisist lihtsamalt läbi tulla ja mis selleks peaks tegema?

Majanduslikult jäävad ellu paindlikud, kiirelt ja nutikalt olukorrale reageerivad ettevõtjad, kes kasutavad kõikvõimalikke e-vahendeid. Piltlikult: kui seni laadal pakutud vidinat on võimalik müüa e-poe kaudu, asendades senine võrukeelne nimi ingliskeelsega ja pakkudes toodet maailma, võiks ümberreageerimisest kasu küll olla. Hea avalik näide on, kuidas Bolt suunas toidukullerid jaekettide e-poe kaupa laiali vedama.

Kas meil on piisav rahapuhver ja kui mitmeks kuuks? 2008. aastal käitusid pangad päris jõhkralt, Skandinaavia pangaomanike fookuses oli emapankade päästmine. Kindlasti on pangad praegu sõbralikumad, antakse maksepuhkusi.

Ma soovitaks võimalusel isegi laenu juurde küsida. Igal juhul on rahajäägi tekitamine oluline, kas siis panga kaudu või midagi vähemtähtsat ära müües.

Uusi investeeringuid väljastpoolt ei tule, igaüks tegeleb oma ninaesise ja koduturuga. Seega on millegi alustamine konkurentsieelis, järgijaid suure rahakotiga meie piirkonda ei tule.

Tõmba kokku sealt, kus vähegi võimalik. Jah, jälle on ees palgalangetused. Väga keeruline on seda teha esimeste hulgas, aga au teema avanud meediafirmadele: kiiremad järgijad on edukamad. Kujutan ette lugejate viha ses küsimuses, aga mõne aja möödudes tõdetakse, et see oli õige tegu. Ettevõtjad tegid palgalangetused läbi 2008–2009, seda oodati ka riigilt ja omavalitsustelt, paraku avalik sektor ei reageerinud vajalikul määral. Üks tagajärgi oli ettevõtjate paiguti senini kestev trots avaliku sektori vastu, sest kriisis peaks olema solidaarsem.

Vestlesime äsja tütrega, kes tõdes, et toona üheksa-aastasena mäletab ta 2008. aasta kriisist ainult seda, kuidas Premia Foodsi juhina rääkisin, et meie Läti tütarfirma langetas esimesena palkasid ja nad soovitasid tungivalt seda teha ka Leedu ja Eesti üksustel. Tegime seda pärast lätlasi, aga ühena esimestest Eestis. Kaks korda miinus 10 protsenti kõigil. Valus oli, kuid tulemused olid seda väärt: ellujäämine ja väga ühtehoidev meeskond.

Majanduslangus koos palgalangusega jagab töötajad ümber. Moodustuvad ülitugevad meeskonnad, kes on koos raskustest läbi tulnud oma heaolu languse hinnaga. Teisalt tekib jälle tööpuudus ning olukorraga mittearvestajad ning protsessijad jäävad hätta. Meie väikses piirkonnas levib sõna kiiresti: uuesti tööle ei võeta enam niivõrd oskuste kui suhtumise järgi.

Ellujäämislootus väikeste ja keskmike seas on neil, kes ennast teistele nähtavaks teevad. Reklaamikanalid on muutunud ja muutuvad veel. Mõtle, kas kodus kaugtööd tegevale või lihtsalt lesivale potentsiaalsele ostjale jääb su olemasolu kuidagi silma. Kellassepana ei ole mõtet üksinda tühjas kaubanduskeskuses istuda, aga Facebooki kaudu kokku leppides võib mõni klient sinuga maski kandes julgeda kohtuda küll.

Seega peab ettevõtja ikka ja jälle riskima ning proovima pugeda tarbija hinge, kas või vastuvoolu ujudes.

Kodumaise eelistamine suureneb. Ühtpidi kannustab patriotism, et omasid aidata, sest miks peaks leivale määrima Poola määrdejuustu, kui Eestis on maailmatasemel piimatööstused parematki kaupa pakkumas. Teisalt võib ka suurte jaekettide oma kaubamärkide, kuid teadmata päritoluriigiga toodete müük kukkuda, sest tarbija teadlikkus tõuseb seoses eestimaise eelistamisega. Toimub küll globaliseerumine, aga mingi aeg tegeleb iga tootja oma põhituruga. Reeglina Eesti oma väiksusega ei köida ja see annab meie nutikatele tootjatele siin uueks stardiks aega juurde.

Majanduskriis ei tähenda ainult odavate kaupade tarbimist. Stressis tarbija teeb vigureid. 2010. aastal tõi Premia keset kriisi turule kalleima, rasvaseima ja suurima koonusjäätise Eriti Rammus ja sellest kõrge hinnaga tootest sai mõne kuuga ülekaalukalt müüdavaim jäätis Eestis. Raskel ajal tarbiti magusat. Seega peab ettevõtja ikka ja jälle riskima ning proovima pugeda tarbija hinge, kas või vastuvoolu ujudes.

Paralleele annab tõmmata igale valdkonnale. Maakondlike arenduskeskuste kaasabil on käima lükatud ettevõtjatele suunatud kriisiabikeskuse veebileht, sealt saab päevakajalist infot majandusteemade kohta. Soovitan jälgida ka Põlva-, Võru- ja Valgamaa arenduskeskuse veebiuudiseid. Ettevõtjaid puudutavat infot tuleb küll palju, aga arenduskeskused püüavad olulise sellest oma infoväljas kättesaadavaks teha ja aidata.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles