Avo-Rein Tereping: me ise soodustame pandeemiate tekkimist

Avo-Rein Tereping FOTO: Erakogu

FOTO: Erakogu

Inimene on ennast ikka pidanud kõrgemaks loodusest, olgu see siis kujutlus millestki jumalikust või üsna tuttav hoiak, et loodust tuleb majandada ja korrastada: muidu läheb see hukka, muidu pole tast midagi kasu. Ühes on inimene siiski eriline: tal on episoodiline mälu. See säilitab kogetud tegevusi ja nende tulemust ajalises järgnevuses, säilitab lugusid minevikust, ja seetõttu lubab teadlikult planeerida tulevikku.

See inimesele omane võime peaks aitama ette näha inimtegevusest tulenevaid riske, tuginedes minevikukogemusele. Episoodilise mälu avastamise au kuulub eesti soost rahvusvaheliselt tuntud psühholoogile Endel Tulvingule.

Samas on inimene eluslooduse osa. Teda seovad sellega tagasisideahelad, mille kaudu loodus reageerib inimese tegevusele. Iroonilisel kombel kinnitab ka New Yorgi loomaaia tiigri nakatumine tõenäoliselt hooldajalt saadud koroonaviirusega inimese kuulumist loomariiki.

Seagripi pandeemia ajal 2009. aastal suri maailmas täpsustatud andmetel 150 000–500 000 inimest. Linnugripi puhul oli suremusnäitaja küll kõrge, üle 50 protsendi, kuid kuna nakatunuid oli vähem, jäi ka ohvrite hulk väikeseks.

Arvuliselt suurima hulga ohvreid on pandeemiad nõudnud sigade ja kodulindude seas, keda üle maailma hukati miljonites. Et tegemist oli vaid lindude ja loomadega, siis inimesi see eriti ei morjendanud. Ei läinud inimestele korda ka sigade Aafrika katku tõttu miljonid hukatud sead. Ei meenu, et loomakaitsjadki oleksid tapatalgute vastu häält tõstnud.

Kas siis loomad on süüdi, et neilt pärit viiruse levikul on puhkenud pandeemiad? Ka COVID-19 süüdlase otsinguil peatuti lõpuks nahkhiirel kui tõenäolisel nakkuse allikal.

Selle ega ka varasemate pandeemiate süüdlased ei ole nahkhiired ega soomusloomad ega ükski teine loom. Põhjus on inimese käitumises.

1998. aastal levis Nipah’ viirus ühel Malaisiale kuuluval poolsaarel, kui algas intensiivne seakasvatus looduslikult viirust kandvate puuviljanahkhiirte asualal. See kandus nahkhiirtelt sigadele ja sealt edasi inimestele. Epideemia piiramiseks tapeti Malaisia valitsuse korraldusel sadu tuhandeid sigu. See on vaid üks näide, kuidas algavad epideemiad.

Tänapäevane loomade, lemmikloomade ja toidu transport enneolematus mahus soodustab viiruste levikut globaalselt.

Haigused on loomadelt inimestele üle kandunud tõenäoliselt kogu inimajaloo vältel. Kuid endistel aegadel oleks nakatunud inimene tõenäoliselt surnud või paranenud enne teistega kokkupuudet linnas või suuremas inimeste kogunemiskohas. Tänapäevane loomade, lemmikloomade ja toidu transport enneolematus mahus soodustab viiruste levikut globaalselt.

Maailma kui isereguleeruva süsteemi stabiilsuse on taganud mitmekesisus. Inimese tegevus kahandab seda pidevalt. Zoonooside (inimesi nakatavad loomade nakkushaigused – toim) uurijate hinnangul tekitab inimtegevuse laienemine metsloomade asualadele neis stressi, mis vähendab loomade vastupanuvõimet patogeenidele. Nii satuvad kokku nõrgestatud immuunsüsteemiga loomaliigid ning see soodustab patogeenide ülekannet.

Eriti saatanlik kokteil tekib tugevas stressis loomadest koos nende vere ja tapmisjääkidega Kagu-Aasias niinimetatud märgadel turgudel. See on ideaalne koht viiruste zoonootiliseks ülekandeks. Kiirete globaalsete ühenduste kaudu muutub lokaalne nakatumine kiiresti globaalseks.

Loodusel ei ole ei emotsioone ega tahet, kuid loodus on isereguleeruv süsteem. Tema reaktsioon inimese tegevusele on kiretu. COVID-19 ei ole looduse või jumala või kelle iganes kättemaks. Lihtsalt inimese kui süsteemi ühe osa tegevus rikub isereguleeruva süsteemi tasakaalu ja see reageerib tagasisideahelate vahendusel talle omasel viisil, vähendades viiruse kaasabil inimeste arvukust.

Seoses selle kõigega pöördus endisi poliitikuid ja äriliidreid ühendav Rooma Klubi 26. märtsil riikide liidrite poole üleskutsega tunnistada, et planeet seisab silmitsi sügava ja pikaajalise kriisiga, mille juured on paljudes omavahel seotud globaalsetes väljakutsetes. Kiiresti levivad nakkushaigused, näiteks ebola, linnugripp, SARS ja nüüd koroona (COVID-19) põhjustavad ulatuslikke surmajuhtumeid, haigusi ja majanduslikku kahju.

«Ligikaudu 70 protsenti neist haigustest on pärit loomadelt. Nende esilekerkimine tuleneb inimtegevusest, näiteks metsade raadamisest, põllumajandusmaa laienemisest ning suurenenud küttimisest ja elusloodusega kauplemisest – tegevusest, mis aitab kaasa bioloogilise mitmekesisuse vähenemisele. Paljud patogeenid on veel avastamata, nii et haigused, millest me teame, on vaid jäämäe tipp,» selgitatakse üleskutses.

Rooma Klubi hinnangul saab neid probleeme lahendada ainult kollektiivse tegutsemise kaudu, mis peab algama enne, kui neist saavad täiemahulised kriisid.

Eriti saatanlik kokteil tekib tugevas stressis loomadest koos nende vere ja tapmisjääkidega Kagu-Aasias niinimetatud märgadel turgudel.

Seekordse pandeemia algpõhjus on inimtegevuse tulemusel tasakaalu rikkumine, mis väljendub inimese lokaalse käitumise globaalsete tagajärgedena. Ulatusliku metsaraie tõttu kaovad metsloomade elupaigad ja väheneb liigirikkus, samuti asustatakse loomi ümber paikadesse, kus neid varem ei ole olnud.

Mida teha edasi? Ükski pandeemia ei ole kestnud igavesti. Vaibumine saabub, kui nõrgemad lihtsalt surevad või jõutakse välja töötada uus vaktsiin. Kuid pärast seda on maailm teistsugune. Ka inimesed on muutunud, sest tõenäoliselt jäävad viiruse läbipõdenutest paljudele püsivad tervisekahjustused, rääkimata muutustest psüühikas.

Vältimaks või vähemalt vähendamaks tulevikus inimkaotusi, majanduskahjusid ja vaktsiinide väljatöötamisega kaasnevaid tohutuid kulusid, oleks märksa odavam muuta inimeste käitumist, arvavad teadlased.

«Mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt,» on öelnud mikrobioloog René Jules Dubos. Kui majandusprobleemide lahendamisel ei arvestata kohalike erinevustega nii ökoloogias kui kultuuris, võib loodusliku mitmekesisuse rikkumine olla hukatuslik kogu inimkonnale.

Praegune pandeemia on esimene selge märk, et kohalikud keskkonnakahjustused käivitavad protsessid, mis võivad inimesed kiiresti tappa. Samal viisil jätkates võib see kõik korduda. Käimasoleva kriisi sügavam põhjus on globaalse tasakaalu rikkumine, mis lõi soodsad tingimused lokaalse häiringu kasvamiseks globaalseks kriisiks.

«Kasvul on piirid» – nii on pealkirjastatud Rooma Klubi juba 1972. aastal ilmunud aruanne. Kuid õppimisel ei ole piire. Kui oskame sellest kriisist õppida, siis elame edasi.

Artikkel valmis arutelu käigus grupi Eesti Rooma Klubi liikmetega.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles