Tiit Loim: ehk siiski pole hullem alles ees?

Tiit Loim
, reporter
Copy
Tiit Loim 
Tiit Loim Foto: Margus Ansu

Koroonaviiruse kestev levik võimaldab teha teatavaid järeldusi iseenda kohta.

Veidi vähem kui nädala eest hoiatas Maailma Terviseorganisatsiooni juht Tedros Adhanom Ghebreyesus, et uue koroonaviiruse pandeemiaga seoses on hullem alles ees. «Tegemist on viirusega, mida paljud inimesed endiselt ei mõista.»

Ilmselt võib kogu maailma mõistes seda uskuda, kui vaadata arve. USAs hakkab ametlik nakatunute arv juba miljonile lähenema ja vähemasti kogu maailma infot koondava veebilehe Worldometers andmetel oli laupäeva seisuga seni kõige suurem uute koroonajuhtumite arv reedel, kui kõigi riikide peale lisandus üle 105 000 uue positiivse proovi.

Kogu maailmas on surnud enam kui 200 000 inimest. See arv hakkab peagi järele jõudma 2009. aasta seagripipandeemia surmade hinnangulisele keskmisele arvule, mis on veidi alla 300 000. Samuti hakkavad mõjud majandusele alles kohale jõudma, kui eeldada, et piirangud suures osas riikides lähiajal oluliselt ei leevene. Põhjust rõõmus olla pole.

Praeguseks on enesetunne juba täiesti tavapärane. Miks on see nii, on huvitav küsimus.

Sellest hoolimata tuleb tõdeda, et vähemasti mu enda vaimne enesetunne on oluliselt parem kui kuu aega tagasi. Siin võib eristada mitut faasi. Enne puhangu lähiriikidesse jõudmist tundus see võrdlemisi kauge teemana nagu ilmselt paljudele. Tagantjärele on kummaline mõelda, kui ettenägematu see suhtumine oli. Isegi esimene Eesti nakatunu ei tundunud esialgu suure õnnetusena.

Järgmine faas oli ärevus, kui tekkis suurem puhang Eestis ja viirus jõudis Võrumaale. See oli ajalehe töös viimaste aastate vististi kõige intensiivsem aeg. Ärevustormile järgnes vaikne kannatamine. Praeguseks on enesetunne aga juba täiesti tavapärane. Miks on see nii, on huvitav küsimus.

Esialgse hüpoteesina tundub, et tähelepanul on oma limiit, umbes üks kuu. Viimased uute nakatumiste päevased arvud paistavad olema keskeltläbi samas suurusjärgus, seetõttu tekib mulje, et eraldusmeetmed toimivad ja olukord on stabiliseerumas. Ka väljas käies tundub subjektiivse muljena, et inimesed on veidi vabamaks muutunud. Maja taga mängib lastekamp ja tänaval tuleb sagedamini ise suurem kaar võtta, et vajalikku distantsi hoida. Aju tahab kangesti arvata, et äkki hakkab asi vaikselt paranema.

See mõte on muidugi ohtlik. Esialgu on veel vaja pingutada, et piiranguid hoida ja end mitte kevadpäikeses liiga vara lõdvaks lasta.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles