Arved Breidaks: kuidas nüüd tervitada?

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Lähematel nädalatel seisame küllap kõik silmitsi kimbatusega: kuidas tervitada inimesi, kellele varem pistsime käe pihku, samal ajal teineteisele silma vaadates. Milline on kohane tervitusviis pärast seda, kui võõra inimese puudutamine on muutunud tabuks?

Kätlemine on inimesest esmamulje saamiseks vaat et ideaalne tervitusviis. Kas käepigistus on tugev või vedelavõitu, kas käsi higistab või on jääkülm, kas nahk on pehme või kare, kas käeraputus on energiline või loiuvõitu – see ütleb kõigest hetkega inimese kohta märkimisväärselt palju. Üldjuhul kohtuvad kätlemise ajal ka mõlema inimese pilgud. Ja silmad, need hinge peeglid, annavad juurde veel infot inimese kohta, kellega plaanime mingisugust asja ajada.

Nüüd on meilt see imeline teabekanal kui lõigatult ära võetud. Eriolukorra rangematel nädalatel pakkus distantsilt käeraputuse imiteerimine või kinganinade kokkulöömine vahest isegi nalja, kuid ilmselgelt need tervitusviisid püsima ei jää.

Mida siis teha? Külmal ajal võime õues kätlemisel jätta kätte kindad, kuid soojal suvepäeval või siseruumides mõjuks tervitamiseks (kummi)kinnaste kättetõmbamine kohatult. Üle jääb kaks võimalust: võime loota, et lühike eriolukord ei jõua meie käitumisele nii sügavat jälge jätta ning vahest juba paari kuu pärast kätleme nagu muistegi. Aga kui nii ei lähe ja üha enam inimesi jätab tervituseks välja sirutatud käe vastu võtmata? Võib ju öelda küll, et tervis eelkõige, kuid ebamugavust tekitab terekäe tagasilükkamine igal juhul.

Jääb üle mõtiskleda, milline kontaktivaba tervitusviis oleks sobilik, et seda ka näiteks presidendi vastuvõtul võiks kasutada. Ilmselt tuleb jätta kõrvale maani kummardumine või silmili maha viskumine. Ka rooma tervitus tekitab paremal juhul nõutust ja peakatte kergitamine tuleb kõne alla üksnes meeste puhul, kes kannavad kaabut või mõnd teist kerget peakatet.

Võib ju öelda küll, et tervis eelkõige, kuid ebamugavust tekitab terekäe tagasilükkamine igal juhul.

Vahest kõige sobilikum on jaapanlaste tervitusviis: teha 45-kraadine kummardus. See annab kätlemisega võrreldes teise inimese kohta küll vähem infot, kuid on aupaklik ja – mis neil päevil oluline – kontaktivaba. Kätlemine, arvatakse, on meieni jõudnud muistsetelt kreeka sõdalastelt, kes nõnda tervitades katsusid järele, ega teisel mehel relva käes ole. Selle kõrval paistab jaapanlaste kombel kummardamine oluliselt viisakam, kuigi käepigistusega võrreldavat lähedast tunnet see ei loo.