Otepää valla kalmistutel puhkab mitu sõjasangarit
Sangaste kalmistul naiskodukaitsjast emaga jalutades hakkas meile silma tahvel Peeter Kõivu nimega, kust võis välja lugeda, et see mees elas 101-aastaseks. Tekkis huvi tema isiku vastu ja mõte, et ehk ta osales ka Vabadussõjas. Selgitasime välja, kes olid selle inimese järeltulijad ning võtsime nendega ühendust. Peeter Kõivu eluloo saimegi tema poja Arvo Kõivu käest.
Peeter Kõiv sündis 24. oktoobril 1895. aastal Mäekülas. Koolihariduse saamise järel teenis tsaariarmees Brjanski linnas ohvitseri abilisena. Vabadussõjas osales ta Paju lahingus 1919. aasta 31. jaanuaril ja Lätis Võnnu all sama aasta 19.–23. juunil.
Lina pani oma elule aluse
Peeter abiellus Erna Kallisega, nende peres kasvas üles neli last. Isa andis talle algkapitalina tüki maad ja tollel ajal väga väärtuslikku linaseemet. Peeter Kõiv kasvataski pikka aega lina ja müüs selle ära. Saadud raha eest ostis ta endale maja, kus pidas ka poodi.
Hiljem töötas Kõiv kolhoosis põllutöölisena. Kui väiksed kolhoosid liideti, oli ta Bolševiku kolhoosis hobufarmi juhataja ja hiljem, kuni pensionipõlveni Mäekülas kolhoosi brigadir.
Pensionärina tegutses kunagine sõjasangar kodus, punus ajaviiteks pajuvitstest korve ja müüs neid külarahvale. Kõiv suri oma kodus 14. veebruaril 1997. aastal, olles elanud 101-aastaseks.
Edukast uurimistööst innustust saanud, jõudsin koos oma ema Nadežda Alliksaarega, kes on naiskodukaitses tegutsenud juba 26 aastat ning praegu Valga ringkonnas Otepää jaoskonna juhatuse liige, otsusele leida kodukandi kalmistutelt veel vabadusvõitlejad, kellest ajalugu siiani vaikinud.
Juured Saksamaal ja Taanis
Järgmine hauaplats, kuhu maetud sangari lugu välja hakkasime selgitama, asub Otepää vallas Ilmjärve kalmistul. Harald-Karl Beitler-Dorchi elulugu jagas meiega tema poeg Eero Dorch koos abikaasaga.
Beitler-Dorch sündis 26. aprill 1900. aastal Valgamaal Ilmjärve mõisas. Haraldi ema Marie-Loise oli rahvuselt sakslane ja isa Elias-Anton taanlane ning nende kodune keel oli saksa keel. 28. detsembril 1918. aastal võttis 18-aastane Harald-Karl kodutallist hobuse ja läks vabatahtlikuna rindele ning võitles seal ratsa-kahurväelasena. Koju jõudis noormees 3. jaanuaril 1920 – ikka samal hobusel ja ratsa.
Hiljem mõis riigistati ja maa jagati laiali. Harald-Karl sai mõisasüdame, koju jäid elama vanemad. Noor mees ostis kõrvalt maad juurde ja rajas uue talu. Abiellus Endla Neskiga ning sellest abielust sündis sündis kuus last: viis poega ja üks tütar.
Pensionärina tegutses kunagine sõjasangar kodus, punus ajaviiteks pajuvitstest korve ja müüs neid külarahvale.
1949. aastal perekond küüditati. Maha aga jäid kaks vanemat perepoega: Gunnar, keda polnud parajasti kodus, ja Eero, kes jooksis metsa. Neil õnnestus hankida uued sünnitunnistused Gunnar Dorchi ja Eero Dorchi nimele, nii et kui võimukandjad Beitler-Dorche otsisid, neid ei leitud.
Tagasi Eestisse jõudis Harald-Karl Beitler-Dorch 1957. aastal. Kuna tal koju naasta ei lubatud, läks ta Läänemaale Ristile, kus elasid Gunnar ja Eero. Seal töötas ta Risti tehases katlakütjana. 3. aprillil 1970 sai ta pensionile. Hiljem rajas oma elamise Harjumaale Jaanika külla. Harald-Karl suri 13. novembril 1981 ja maeti tema viimse soovi kohaselt Ilmjärve kalmistule.
Peame oluliseks, et vabadussõdalasi ei unustataks. Nii saimegi Arvo Kõivuga ja perekond Dorchiga kokkuleppele, et nüüdsest hoolitseme ka meie Peeter Kõivu ja Harald-Karl Beitler-Dorchi hauaplatsi eest.
Uute lugude otsingul
Koristame lehti, istutame lilli, paneme Eesti Vabariigi tähtpäevadel ning sünni- ja surma-aastapäevadel nende kalmudel naiskodukaitsjate ja noorkotkaste nimel küünlad põlema. Samuti tähistame nende hauaplatse sinimustvalgete lintidega.
Oleme väga tänulikud Arvo Kõivule ja perekond Dorchile lahkelt jagatud info ja koostöö eest.
Samas on plaanis nii minul, Pühajärve rühma noorkotkal, kui ka mu emal Nadežda Alliksaarel, selle rühma juhil, kodukandist pärit vabadusvõitlejate elulugusid edasi uurida.