Põline metallitöömees hakkas mesinikuks

Kuigi Villu Mahlak pole viimaste aastakümnete jooksul elukohta vahetanud, toimetavad tema mesilased nüüd Põlvamaa asemel Võrumaal. Foto: Mati Määrits

• Villu Mahlakule on mesilaste pidamine elustiil.
• Koos abikaasaga töötati välja vahariks nimetatav salv.
• Paari seitsmest lapsest keegi mesindusega ei tegele.

Tilsi lastekodus sõjajärgsel ajal üles kasvanud ja eluaeg metallitööd teinud Villu Mahlak (82) naasis pensionipõlves Võru vallas Lindora lähedal asuvasse isakoju ja hakkas mesilasi pidama. Abikaasa Ireenega on nad seganud taruvaigu, mesilasvaha, õietolmu ja toiduõli baasil kokku tervistava salvi, mida hakkasid nimetama vahariks.

Mille vastu vahar aitab?

Naljaga pooleks öeldes ei aita see üksnes rumaluse vastu. Abi on saadud nii põletushaavade ja -villide, päikesepõletuse, ohatise, kannalõhede, allergia, kõõma, putukakiheluse, haudunud naha, pragunenud suunurkade kui psoriaasi puhul. Salv sobib marraskil naha parandamiseks, hügieenilise huulepulga asendajaks ning aitab ka nohu vastu.

See on ametlikult registreeritud näo ja käte hooldamise vahendina, mis ei sisalda säilitusaineid ega kemikaale.

Kuivõrd täpselt olete järginud koostisainete vahekorda?

Me ei saa salvi kokku panna puhtalt grammide järgi, sest ei ole kaht ühesugust mett, taru ega mesilast. Paljugi käib silma järgi.

Kas võib juhtuda, et igaühele teie salv ei sobi?

Kõigil ei pruugi see näiteks kihelust putukahammustuse puhul ära võtta. Arstid kirjutavad ka rohud välja ning kui ühed ei aidanud, kirjutavad järgmised. Aga valdavalt on ikka nii olnud, et kes on ostnud, on kiitnud ning kui järgmine kord ligi astub, võtab uue purgikese.

Pakute ka langetisetinktuuri. Kes või mis on langetis?

Talvel surnud ja taru põhja kukkunud mesilased. Paneme need viina sisse kaheks nädalaks seisma ning siis on ravim valmis. Kui mesilane suvel sureb, on ta mürki saanud, näiteks rapsilt. Õnneks ei ole meie kandis siiamaani rapsi kasvatatud.

Haigused käivad ka mööda mesilasi. Kuidas neid ravite?

Meil on seisukoht: kui mesilane sureb, siis ta sureb. Ravima neid ei hakka, sest saadud mett sööme ise ja söövad meie lapsed. Mett me oma toodetesse ei pane ning ära müüme üksnes ülejäägi. Haiguste tõrjet teeme põhiliselt oblikhappega ainult sügisel, kui mesilased talvekorteris.

Mida olete tähele pannud mesilaste elukorralduse kohta?

Mesilased on armsad ja head. Igaüks teab täpselt, mida tegema peab. Kõige vastikumad on need, kellele antud käsk nõelata. Ta tuleb igale poole järele, ootab pikka aega ukse taga ja kui uuesti välja lähed, teeb oma töö ära. Võin vahel pool taru üle vaadata ja ükski minuga ei pahanda. Võtad järgmise kärje ja siis neile järsku midagi ei meeldi ning tahavad mind karjaga ära ajada.

Mesilaste pidamine on elustiil – nad peavad olema. Kõik tarud on kodu lähedal.

Pikalt mesilasi pidanud olete?

Minu ellu tulid mesilased pärast pensionile jäämist, mil naasin pärast maade tagastamist Lindora lähedale isakoju. Abikaasa on nendega tegelenud vähemalt pool sajandit. Sain kätte neli hektari maad, kus kasvasid üksnes inimese kõrgused ohakad. Ka maja polnud alles.

Mesilased on armsad ja head. Igaüks teab täpselt, mida tegema peab. Kõige vastikumad on need, kellele antud käsk nõelata.

Ostsime maad juurde ja hakkasime põllumajandusega tegelema. Mul oli kaks traktorit ja kaks kombaini, kasvatasime teravilja. Piiri pani sellele turg – toodangut tahetakse küll, aga mitte alla 20 tonni. Isegi väiksema koguse mahevilja järele ei tulda. Nii olingi sunnitud mesilastele ümber orienteeruma.

Olete elanud mitme võimu ajal. Kus möödus lapsepõlv, kui suur oli pere?

Ignasele kolis isa, kui olin pooleteiseaastane. Vend Leo on sündinud juba seal.

Kõige vanem vend langes rindel Nõukogude poolel. Juhtusin kokku mehega, kelle silmade all ta lendas tükkideks. Järgmine vend oli metsavend – nii Vene kui Saksa valitsuse ajal. Kolmas vend oli usklik. Üks vend oli kümme aastat vanglas selle eest, et hoidis kodus vintpüssi. Minust noorem vend aga oli partorg. Vintpüssi kodus hoidnud vend saab 90-aastaseks, ülejäänud on parematel jahimaadel. Ema ja õde said 1944. aastal üheainsa pommikilluga korraga surma.

Pärast sõda olin esialgu sugulaste juures. Suvel käisin karjas selle kaubaga, et koolimineku varustus oleks tagatud. Siis pandi mind Tilsi lastekodusse.

Kuidas nägi välja elu sõjajärgses lastekodus?

Lapsi oli 70 ning saime väga hästi läbi. Õppealajuhataja rivistas igal hommikul kõik üles, luges üle ja suunas tööle. Igaühel oli oma peenar. Seal võisid kasvatada, mida tahtsid. Mina läksin abimajandisse, kus kündsin harkadra ning kahe hobuse taga oleva hariliku adraga. Kõige rohkem meeldis niita masinaga heina.

Abimajand toitiski valdavalt lapsed ära. Suuremad tüdrukud olid kokal abiks ja õppisid õmblust. Väiksemad tegelesid spordiga.

Lastekodu aeg saab aga varem või hiljem otsa.

Ühel päeval olin parasjagu hobusega veskil, kui tuli teine poiss järele ja ütles, et mind saadetakse Tallinnasse tööstuskooli. Lõpetasin selle treialina. Pärast õppisin Kopli meretehases freesijaks ja hööveldajaks.

Sõjaväes olin Karjala-Soomes, kus lõikasin metsa. Elasime aasta ringi telkides. Kõige rohkem külma oli 42 kraadi ning siis ei pidanud välja minema. 41 kraadiga juba pidime. Pärast sõjaväge läksin venna juurde Vasalemma, kus õppisin veel lukksepaks ja keevitajaks. Organiseerisin kursusi autojuhtidele ja mootorratturitele ning tegin kardivõistlusi.

Kus kohtusite tulevase abikaasaga?

Rahvatantsuansamblis Tuisuline, mida algusaastatel juhendas Ullo Toomi.

Mis ajast kuulmine viletsaks jäi?

Kuulmise kaotasin Vasalemma paekivitoodete tsehhis, kus olin ligemale 25 aastat. Kivipurustussõlmes oli müra nii suur, et teisele inimesele millegi ütlemiseks pidid talle kõrva karjuma. Kõrvaklappe ega troppe sel ajal muidugi polnud. Kui vanemad mehed pensionile läksid, määrati mind brigadiriks. Tervist kahjustava töö tõttu jäin pensionile 55-aastaselt. Pärast seda kolisimegi tollasele Põlvamaale.

Kas mõni lastest on samuti mesinik?

Lapsi on meil abikaasaga kahe peale seitse – paraku mesilasi ei pea neist keegi.