/nginx/o/2020/07/30/13243010t1h8f73.jpg)
Marju Rebane on Valga muuseumis varahoidja-juhiabina olnud veidi üle kolme aasta ning on oma tööga äärmiselt rahul: «Õppida on nii palju!»
Need aastad on tõesti talle pakkunud palju võimalusi enesetäienduseks: läbi on viidud üritusi kogukonnale ning täiendatakse muuseumi andmebaase. «Väga tähtis on, et iga külaline lahkuks siit hea emotsiooniga ning tunneks end siia oodatud,» rõhutab Rebane.
Tema õpingute- ja koolitee algas aga hoopis Põhja-Eestis Juuru keskkoolis. Taasiseseisvumise ajal kolis pere Antslasse, kus tüdruk hakkas õppima kohalikus gümnaasiumis. «Antslas oli väga tore, kuid vahel mõtlen, et oleksin tahtnud teada, mis tunne on nende samade Juuru kooli inimestega lasteaiast gümnaasiumi lõpuni koos käia,» tõdeb Marju, kes jäi sealsete klassikaaslastega ka väga pikalt kirjavahetust pidama ning suhtleb nendega tänaseni.
Antslas tuli tal kooli jõudmiseks kõndida hommikuti neli kilomeetrit bussipeatuseni ja teist sama palju pärast koju tagasi. Nii venisid koolipäevad pikaks. «Kell kuus hommikul ärkasin, et bussile jõuda. Koju jõudsin tavaliselt kell viis õhtul.»
Sellest hoolimata meenutab ta aastaid Antslas ülistavate sõnadega: «Kena ja väike koht, väga head õpetajad ja õpilased. Kool oli mulle kui teine kodu. Keskkond oli meil sõbralik ning ma ei kuulnud, et meie koolis oleks olnud kiusamist.»
Lemmikõppeained olid neiul eesti keel ja kirjandus. «Õpetaja oskas väga meisterlikult oma ainet õpetada,» kiidab ta. Teadmisi hindab aga siiani väga kõrgelt. «Õppimine võib muuta väga palju elukvaliteeti ja enesetunnet»
/nginx/o/2020/07/30/13243013t1hc873.jpg)
Antslast Valka kolida ei tahtnud
«Minu vanemad kolisid Valka just siis, kui olin gümnaasiumit lõpetamas. Kui nad küsisid, kas mina ka tahaksin siia elama tulla, oli minu vastus kohe «ei»,» tunnistab Marju muheledes. Toona oli tal soov haridusteed jätkata ning nii läkski ta õppima Tartu kutsekooli jaemüügikorraldust.
Marju Rebane, Valga muuseumi varahoidja-juhiabi
«Õppimine võib muuta väga palju elukvaliteeti ja enesetunnet. Olen tänulik oma kooli õpetajatele.»
Pärast õpinguid tuli ta elama Valga linna. «Esialgu oli plaan jääda siia ajutiselt, aga elu hakkas mõnusas ja vaikses tempos veerema: laps läks siin kooli ja hiljem sündis ka teine laps,» tõdes naine, kes piirilinnas elanud 18 aastat.
Valgas elades asus ta õppima Tartu Ülikooli infotehnoloogia erialale, mis samuti seotud muuseumitöö ja arhiivindusega. Seetõttu oli ta Valga muuseumis ka praktikal, lisaks on ta panustanud muuseumitöösse vabatahtlikuna. «Sain lastele haridusprogramme läbi viia ning tundsin, et mulle see töö väga meeldib. Meeldib see maja, samuti lastega tegelemine ning kõik see, mis on muuseumiga seotud: uurimis- ja kogumistöö ning asjade säilitamine.»
Suured pärimuspeod
Enne muuseumisse tööle tulekut töötas Rebane raamatupidajana. «Arvude maailm oli väga huvitav, aga üksi kabinetis olles hakkasin tundma puudust suhtlemisest,» tunnistab ta. Muuseumitöös seda muret pole. Väiksemate ürituste kõrval on viimastel aastatel teoks saanud mitu suursündmust, näiteks pärimuspidu «Eesti pulm» 2017. aastal ja «Säde aiapidu» 2018. aastal. Selle eest sai nende kollektiiv Eesti muuseumide aastaauhinna – Muuseumiroti.
Mullu oli Rebane ametis muu hulgas Liivimaa maapäeva korraldamisega. Tänavu jäi eriolukorra tõttu pärimuspidu vahele.
Ürituste korraldamine on talle väga südamelähedane, kuid oluliseks peab ta ka mäluasutuses talletatud kogusid. «Tänapäeval on suunad muutunud. Eeldatakse, et muuseum võiks korraldada palju üritusi ning pakkuda elamusi ja emotsioone, aga muuseumil on ka sisuline pool ning seda me pidevalt täiendame.»
Oma päeva jagabki ta pooleks: «Poole sellest tegelen projektidega, teise poole täiendame muuseumi infosüsteemi. Näiteks 20. sajandi esimesest poolest pärinev nööpnõelgi ning selle lugu peaks olema süsteemist kohe leitav,» kirjeldab ta oma argipäeva. «Kogu aeg on midagi teha,» naerab naine ning tunnistab, et kolleegidki iseloomustavad teda kui inimest, kes suudab mitut asja korraga hästi korraldada.
/nginx/o/2020/07/30/13243015t1h966c.jpg)
Töö lastega
Aastal 2018 asutas Rebane MTÜ Väikesed Muuseumisõbrad, mis on huviring lasteaia- ja põhikoolilastele. Ikka selleks, et lapsed tee muuseumisse leiaks, haridusprogrammides kaasa lööks, rahvakalendri tähtpäevi tähistaks ning enda pere pärimust koguks.
Lisaks on Rebane Eesti Kultuurkapitali Valgamaa ekspertgrupi liige, kus ta teistega koos projekte hindab.
Olles Valga ajalooga hästi kursis, oskab Rebane hästi välja tuua ka selle tähendusrikkamad seigad.
«Tänavu paigaldati Valgas kunagise linnapea ja arsti Johan Müllersoni auks mälestustahvel. Pean teda ka ise silmapaistvaks isikuks. Sel kevadel riskisid koroonakriisi tõttu oma eluga paljud arstid ning temagi riskis oma eluga maailmasõjas,» tõi Rebane välja ajaloolise paralleeli.
Marju Rebane, Valga muuseumi varahoidja-juhiabi
«Kannel on nii minu kui ka mu ema lemmikpill. Mulle meeldib väga mängida rahvalaule ja igasuguseid viisijuppe.»
Kogu muuseumitöö pakub talle suurt rõõmu. «Ei oleks kunagi arvanud, et tööd tehes võiksin olla õnnelik. Sellist tunnet pole varem olnud,» tunnistab ta särasilmi. «Kõige paremini sujub töö, kui juhid oskavad juhtida nii, et inimesed saavad end ise juhtida. Väga tähtsaks pean alluvate usaldust ja meeskonnatööd,» märgib ta ja lisab, et tööd tehes saabki õnnelik olla vaid siis, kui töösuhted korras ja eesmärgid paigas.
Sel aastal alustab Rebane õpinguid Tartu Ülikooli magistriõppes kunstide ja tehnoloogia erialal. «Minu unistus oleks töötada maakoolis kunsti- ja käsitööõpetajana.»
Kogub teadmisi ka vabal ajal
Kuid sellega uute teadmiste ja oskuste jaht veel ei piirdu. Ta on õppinud kannelt Valga muusikakooli vabaõppes ning plaanib seda tänavu jätkata. Naine tunnistab, et kandlemäng teeb tema meele heaks.
«See on nii minu kui ka mu ema lemmikpill. Mulle meeldib väga mängida rahvalaule ja igasuguseid viisijuppe.» Oma pillimänguoskust on ta ära kasutanud ka muuseumitundides, et neid värvikamaks teha.
Vabal ajal täiendab ta oma teadmistepagasit ajaloo uurimisega. «Loen vanarahva tarkusi ja mälestusi, viin end kurssi eri perioodidega Eesti ajaloos, kuna minul kui muuseumitöötajal on hea ja oluline neid asju teada.»
Marju Rebane väärtustab elu maal ning veedab meelsasti aega oma maakodus. «Mulle meeldib väga aias olla ja lilledega tegeleda,» tõdeb ta.
/nginx/o/2020/06/12/13149114t1h0c15.jpg)