Arved Breidaks: moodne ristimine

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Kujutan ette, et 13. sajandi alul võisid me esivanemad sama tuliselt vaielda Euroopast pärit ristimisveega seotud protseduuride arvatava mõju üle, nagu meie nüüd COVID-19 vaktsineerimise tähenduse, hädade ja võimaluste üle mõttemõõku ristame.

Vaktsineerimise teema on paljude silmis eelkõige usuasi. Enamik usub, et kaitsesüstist tõuseb kasu nii enesele kui ühiskonnale tervikuna, sest mida enam immuunseid, seda kiiremini saame viiruse seljatatud, seda rutem pääseme tagasi normaalse elu juurde, nagu me seda veel poolteist aastat tagasi tundsime.

Häälekas vähemus seevastu usub, et vaktsineerimine on pettus, mis võib inimese tappa ning kes ellu jäävad, on seotud ravimitööstuse lõa otsa.

Kui avada ühismeedia konkureerivad kanalid, need moodsa aja kärajad, siis ühes loovad tooni need, kes vaktsineerimist põlastavad või lausa ära neavad. Teises käib valdavalt arutelu, kui lollid on need, kes vaktsiinidesse ei usu.

Nii jääb lihtsal inimesel üle toetuda otsustamisel kahele põhilisele sambale: usule ja kõhutundele, mis tegelikult on vist üks ja sama asi. Sest sellest, mida vaktsiin igaühe kehas täpselt teeb või tegemata jätab, ei suuda enamik meist nagunii täpselt aru saada.

Nagu ristimine avas maarahvale 13. sajandil Lääne-Euroopa kultuuriruumi, mida tänini omaks peame, avab vaktsiinisüst meile peagi reisimisvõimalused ja muud hüved.

Tänu ristimisele, olgugi et see kulges protsessi lõpuosas vägivaldselt, lõimiti Eesti maarahvas keskaegse Euroopaga ja oleme seotud tänini. Oli muidugi ka alternatiiv saada lõimitud idakirikuga ja küllap heietati lootust, et kohalikud maajumalad suudavad vastu panna, kuid läks nii, nagu läks. Meie päevil käimasolev vaidlus, kas eelistada Lääne vaktsiine või Vene Sputnikut või katsuda läbi ajada hoopis kohalike maarohtudega, näib mõneti kui kauge aja peegeldus tänapäevas.

Nagu ristimine avas maarahvale 13. sajandil Lääne-Euroopa kultuuriruumi, mida tänini omaks peame, avab vaktsiinisüst meile peagi reisimisvõimalused ja muud hüved, mis teistele jäävad suletuks. Muidugi võib jääda truuks hanerasvale ja pärnaõieteele, mis mõne tõve puhul on head abilised, või kükitada eraldatuses, kuid ilmselt pole see tulevik, milles meist enamik elada tahab.

Seetõttu kavatsen, kui järg kätte jõuab, lasta end vaktsineerida, mis on minu panus Eesti ja kogu Euroopa taasavamisse, rääkimata isiklikust heaolust. Tõsi, ilmselt tuleb kaitsesüste tulevikus veelgi teha, sest COVID-19 jääb meie vihatud kaaslaseks aastateks. Ent kui usaldad võtta tablette teiste tervisehädade vastu, pole põhjust keelduda ka vaktsiinist.