Me kas võidame kõik koos või kaotame kõik koos

, Euroopa Parlamendi president
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Martin Schulz
Martin Schulz Foto: Erakogu

Esimest korda Euroopa Liidu loomisest saadik on liidu nurjumise võimalus muutumas tõsiselt võetavaks ohuks. Mitu kuud on tormatud ühelt tippkohtumiselt teisele, samas kui majanduskriisi tagajärjel on paljudes riikides vaesus suurenenud ning tööpuudus – eriti noorte hulgas – võtnud tohutud mõõtmed.

Noored avaldavad Euroopa linnade tänavatel meelt sellise majandussüsteemi vastu, kus vähesed omastavad kasumi, siis kui ajad on head, kahjum jääb aga üldsuse kanda, kui ajad halvad. Süsteemi vaadates tekib vägisi mulje, et anonüümsetel New Yorgi reitinguagentuuridel on rohkem võimu kui demokraatlikult valitud valitsustel ja parlamentidel.

Selline poliitika ja poliitiliste institutsioonide usalduskriis kõigutab ka usku Euroopasse. Üha enam inimesi suhtub meie töösse umbusaldusega, kuna meid kõiki puudutavaid otsuseid teevad valitsusjuhid suletud uste taga. See on minu arvates tagasilangus Euroopa poliitika ammu kadunud minevikupraktikasse, mida arvasin olevat veel vaid ajalooraamatutes.

Teise maailmasõja järgne Euroopa põhineb kainel arusaamal, et me ei saa oma huve enam lahutada oma naabrite huvidest. See põhineb mõistmisel, et Euroopa Liit ei ole nullsummamäng, milles üks peab kaotama, et teine võidaks. Pigem vastupidi: me kas kõik koos kaotame või kõik koos võidame.

Põhireegel selleks ongi ühenduse meetod: kõikide ELi institutsioonide – Euroopa Parlamendi, Euroopa Komisjoni ja liikmesriike esindava nõukogu – kaasamine otsuste tegemisse. Selline «ühenduse meetod» ei ole tehniline mõiste, vaid väljendab kõike, mille eest Euroopa Liit seisab kogu hingega.

Ühenduse edukas ühisprojekt on kannatada saanud. Tippkohtumiste kuhjumine, valitsusjuhtide kinnisideeks muutunud kohtumised – kõik see on oluliselt vähendanud Euroopa Parlamendi kui ühenduse ainukese otsevalitud organi osa otsustusprotsessides.

Tegelikult on Euroopa rahvaesindajate roll muudetud kummitempliks Brüsseli kojas saavutatud valitsustevaheliste kokkulepete kinnitamisel. Ja ega rahvusparlamentide olukord palju parem ole.

Kodanikud käsitavad sellist piisava parlamentaarse legitiimsuseta poliitikat kui Brüsseli ettekirjutuste jada. Kahju kannab Euroopa Liit tervikuna, sest sellega õhutatakse Euroopa Liidu vastaseid tundeid.

Euroopa Parlamendi presidendina pean oma peamiseks ülesandeks seista vastu demokraatia puudumisele ja tippkohtumiste ainutähtsustamisele. Tahan muuta Euroopa Parlamendi paremini nähtavaks ja kuuldavaks foorumiks, kus toimuvad demokraatlikud ja asjatundlikud ning erapooletud arutelud Euroopa Liidu tuleviku üle.

Minust ei saa mugavat Euroopa Parlamendi presidenti. Olen president, kes vajaduse korral astub võitlusse selle eest, et täitevvõim respekteeriks parlamendi õigusi ja võimu; president, kes tegutseb, kui seatakse ohtu Euroopa kodanike huvid.

Olen president, kes esindab tugevaid parlamendiliikmeid, kes omakorda kaitsevad aktiivselt oma kodanike huve. Teen kõik endast oleneva, et tagasi võita inimeste kadunud usaldus Euroopa ühinemise protsessi vastu ning panna nad uuesti Euroopast vaimustuma! Ja ma ei nõustu kellegagi, kes väidab, et rohkem Euroopat on võimalik saavutada vähesema parlamentaarse demokraatiaga.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles