Arved Breidaks: maaelu tõhususe needus

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Kevadistel põldudel haljendav talivili näib olevat kenasti talvitunud. Väljad on ilusad ja lootusrikkad. Peagi sirgub kõrs, loob pea, küpseb ja suve lõpul niidab kombain põllu lagedaks ning kõik algab otsast peale. On kombeks kiita põllumeest, kes toob leiva lauale ning muist viljateri jagub ekspordikski. Kellelegi ei tule pähe süüdistada maaharijat ühekultuursetel väljadel toimuvas looduse vaesumises, mulla kurnamises, et mitte öelda ökotsiidis.

Et intensiivse taimekasvatuse kõrvalsaadus on loodusliku mitmekesisuse kadu, on fakt, millele me ei pööra suurt tähelepanu. Korras viljapõld on silmale ilus vaadata nii kevadel, kesksuvel kui ka siis, kui pallideks pressitud õlekõrred ootavad äravedu.

Hinnang on aga teistsugune, kui tõhusust rakendatakse metsas. Paljude meelest on hea toon näidata metsa lõikamise suhtes üles põlgust. Tuttav metsamees pihtis hiljuti, et tal on RMK tööriietes juba pisut kõhe liikuda, sest avalikus sõnas on nii palju süüdistusi õhku visatud, et oled justkui lindprii. Metsa automatiseeritud ja tõhus majandamine on saanud millekski, mida kiputakse halvustama või häbenema. Umbes nagu me kirtsutame nina lihuniku brutaalse töö – tapmise – peale, kuigi hõrgust piimapõrsast ütlevad ära vähesed.

Metsavaidluses tuleks hoiduda ühe ja ainuma kurja deemoni otsimisest, kui seesama deemon vaatab meile tegelikult peeglist vastu ja tema nimi on kasuhimu.

RMK on ehitanud üles hästitoimiva masinavärgi, kuidas riigimetsa ühest servast lõigata ja teisest tagasi istutada. Kõigile see meeldi, sest tõhus majandamine on tihti seotud esteetikaga, mis silma riivab. RMK puhul avaldub see lageraietes.

Ometi on tõhusus just see, mida riigifirmadelt oodatakse. Et nad ei sipleks igavestena näivate probleemide käes, nagu näiteks riiklik lennufirma.

Põllumeestele on juba paar aastakümmet rõhutatud tõhususe tähtsust. Tulemus on ühte tooni ja ühekõrguse kõrrega viljapõllud, kus pole ruumi maltsale ega ohakale, lepavõsast rääkimata. Igasugune mitmekesisus on põldudelt välja pritsitud.

Kas süüdistame põlluharijat sellise monokultuurse kõrbe loomises? Ei, ütleme, et ta on tubli. Ja ongi, sest maaharija töötab raamistikus, mille turg ja riik on kehtestanud. Muidu läheks ta pankrotti. Ka metsavaidluses tuleks hoiduda kurja deemoni otsimisest, kui see deemon vaatab meile tegelikult peeglist vastu ja tema nimi on kasuhimu.