Sten Mahov: kas klaas on pooltühi või -täis?
Tõenäoliselt ei väida keegi, justkui poleks Eesti elu viimase 30 aastaga kõvasti edasi arenenud. Ei ole riik praegu enam ka selline, milline see nägi välja kümme aastat tagasi. Samamoodi on Eesti kümne aasta pärast kindlasti ka tänasega võrreldes hoopis teistsugune: moodsam, arenenum, jõukam.
Meist põhja ning lääne pool asuvate riikidega võrreldes on siinne areng olnud kiire. Tihtilugu oleme isegi mõne etapi, mis neil on tulnud kunagi läbida, justkui vahele jätnud.
Hiljuti sõitsin taas mööda Tartu–Tallinna maanteed ning jälgisin sel teekonnal kõiki ehitustöid. Arutasin toona endamisi, et kui kõik need neljarealised teed, raudteede elektri alla viimine, rongide piirkiiruse tõstmine, võitlus rohelisema ning tänapäevasema elukeskkonna eest lähima kümne aasta jooksul teoks saab – nagu praeguse seisuga ka juhtuma peaks –, on Eesti vägagi konkurentsivõimeline ning lahe koht elamiseks. Koht, mis ei jää minu arvates palju alla ka Euroopa Liidu rikkamatele riikidele.
Mind on alati huvitanud statistika, numbrid ning kõik selle taga peituv. Tihtilugu meeldib mulle võrrelda mitmesuguseid riikidevahelisi arengunäitajaid Eesti omadega, mistõttu olen sageli sattunud ka sõnavahetusse teemal, kas Eestis on parem või halvem elada kui mõne teises riigis.
Arutasin toona endamisi, et kui kõik need neljarealised teed, raudteede elektri alla viimine, rongide piirkiiruse tõstmine, võitlus rohelisema ning tänapäevasema elukeskkonna eest lähima kümne aasta jooksul teoks saab, on Eesti vägagi konkurentsivõimeline ning lahe koht elamiseks. Koht, mis ei jää minu arvates palju alla ka Euroopa Liidu rikkamatele riikidele.
Kui väidan, et Eesti on võrreldes oma saatusekaaslastega üks parimaid kohti, kus elada, kohtan tihti hukkamõistu ning ütlust, et statistika Eesti kohta valetab. Kui statistika aga siin valetab, miks siis arvata, et see mõnes teises riigis ainult õigust räägib?
Öeldakse küll, et nooremad peavadki uskuma paremasse tulevikku. Samas olen kokku puutunud just nimelt noorte inimestega, kelle arvates ongi kõik niikuinii halvasti ning paremaks ei lähe eales. Teisalt kohtame alatasa ka inimesi, kes kodumaalt pikka aega ära olnud ning tagasi tulles on muutuste üle tõsiselt üllatunud. Ühtede silmis on klaas pidevalt pooltühi, teistel pooltäis!
Muidugi ei ole kõik roosiline, aga olukord, kus kõike nähakse pessimistlikus valguses, lihtsalt väsitab! Olgem ka optimistid, sest kõik pole ju lõppude lõpuks siiski nii hull.