Mati Määrits: kas teerajaja rollil on mõtet?

Mati Määrits.  FOTO: Kristjan Teedema

Euroopa Komisjon käis läinud nädalal välja ambitsioonika keskkonnapaketi, vähendamaks aastaks 2030 Euroopa Liidu CO2 heidet võrreldes 1990. aastaga 55 protsendi võrra.

Iseenesest on eesmärk ju üllas, sest puhast õhku tahame kõik hingata ega ole huvitatud ka sellest, et kliima soojenemise tõttu madalamad alad üle ujutatakse. Aga kas maailma on ikka võimalik paremaks muuta vaid ühel maalapikesel eraldi? Kui Hiina, Venemaa ja teised suurriigid oma saastamist endiselt jätkavad, kaotame uutesse tehnoloogiatesse miljardeid mattes hoopis oma konkurentsieelise. Ning «sealtpoolt» valguva saaste eest pole meil ikkagi pääsu.

Välja on käidud mitu suurt eesmärki: lõpetada 2035. aastast sisepõlemismootoriga autode müük, Euroopa Liitu tahetakse istutada kolm miljardit uut puud, piirata on plaanis metsade kasutamist kütteks.

Millegipärast ei taha hästi uskuda, kas autotööstus ikka suudab end 14 aastaga elektriautode tootmiseks täielikult ümber korraldada. Ja kui mõelda, missugune on nende sõidukite valmistamise ja hilisema utiliseerimise ökoloogiline jalajälg – kas see ikka on nii öko?

Millistest allikatest me ikkagi elektrit saama hakkame, kui põlevkivienergeetikast ja ka biomassi kasutamisest loobume?

Eks mõnevõrra lohutab teadmine, et vähemalt esialgu võivad kõik oma senist autot edasi kasutada. Iseküsimus, kas ja kui pikalt jätkavad tootjad varuosade tootmist tingimuses, kus nad peavad valmistama hoopis teistsuguseid masinaid. Ülla eesmärgi nimel võidakse ühel hetkel varuosade kraan lihtsalt kinni keerata või virutatakse bensiinile ja diislile sellised maksud peale, et ei olegi muud valikut, kui vanast sõidukist loobuda.

Millistest allikatest me ikkagi elektrit saama hakkame, kui põlevkivienergeetikast ja ka biomassi kasutamisest loobume? Kas tõesti paneme suurema osa panustest tuulele ja päikesele? Aga kui parasjagu tuult ei ole või käib päike madalalt – ostame elektrit hingehinda makstes maailmaturult, sealhulgas Venemaalt, kus keskkonnanõuetele jätkuvalt läbi sõrmede vaadatakse?

Ning vaadates kas või seda, missugust hädakisa on tõstetud linnurahu teemal, siis kuidas kavatsetakse avalikkust vaigistada merre plaanitavate hiiglaslike tuuleparkide puhul? Hukkuvad ju seal tuulikulabade vahel tuhanded linnud ning kannatada saavad kalade koelmud.

Kõige eeltoodu taustal loodan südamest, et Eesti ja teisedki liikmesriigid ei torma seda plaani heas usus ja pimesilmi heaks kiitma.

16.07.2021 21.07.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto