Kristina Pihlapuu: murepilved tõmbuvad üha tumedamaks

Kristina Pihlapuu Foto: Erakogu

Suvevaheaja lõpuni on jäänud küll veel kuu aega, kuid tasapisi hakkavad murepilved juba nii armsaks saanud päiksepaistet varjutama. Vaadates viimase aja sündmusi, on pikemalt mõtlemata selge, et viiruseohtliku argipäeva eest ei peitu enam kõige paremagi tahtmise juures.

Oleksime nagu ärganud äkitselt kõrvulukustava äratuskellahelina peale ja mõistnud korraga, et tegime seda jälle. Oleme lootusetult hiljaks jäänud, kuigi lubasime endale, et maksku mis maksab: seekord teame ja teeme paremini.

Kauaoodatud suvi tõi endaga hulga ahvatlusi ning nendele järele andmises ei kaheldudki. Tundub, nagu oleks rahva ja otsustajate vahel sõlmitud mõtteline leping, mis andis suvekuudeks täieliku vabaduse ja saatis igaühe oma teed. Puhkus oli kindlasti välja teenitud ja selgete mõtetega edasi minekuks igati omal kohal. Kuid kas suures elevuses ikka mõistsime, millele nii-öelda alla kirjutasime, ning kas nüüd vahetub präänik taas piitsa vastu?

Pahameeletormi järgi, mille on kaasa toonud piirangute karmistamine, võiks arvata, et päris kõigini see kokkulepe ei jõudnudki. Oleme justkui kogu toa segamini pööranud ja ootame nüüd, et keegi selle meie tagant ära koristaks. Ühtehoidmine sellisel ajal on ülimalt oluline ja kõik koos võime küll palju ära teha, aga ei tohiks unustada, et «meie» – see tähendab nii mind, sind kuid ka teda.

Oleme justkui kogu toa segamini pööranud ja ootame nüüd, et keegi tuleks ning selle meie tagant ära koristaks.

Vastutuse veeretamine ühelt teisele ei muuda tõsiasja, et oleme selles koos ning need otsused mõjutavad meid kõiki. Kuid oleks silmakirjalik öelda, et keegi teine ei tee minu heaks midagi, samal ajal kui ma ise teen kõik vastupidi, et need püüdlused ära nullida. Peaksime julgema mõelda rohkem ka enda kui üksikisiku rollile ning püüdma näha nende otsuste taha, ilma tundepahvakata «Ah jälle!».

Nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi. Kas see mängib meie kasuks või kahjuks, on meie endi teha. Meil võib olla kümneid eri veendumusi ja väärtushinnanguid, aga päris kindlasti on meil üks ühine eesmärk. Me kõik ihkame tagasi vabadust nokitseda oma tegemiste kallal ilma ettekirjutusteta ning hoida distantsi vaid siis, kui ise seda tahame. Praegu tundub, et kõik harutavad ühte lõngakera eri otsast. Mis oleks, kui haaraksime nüüd eelkõige sellest, mis meid ühendab?