Tiit Loim: raske valik

Tiit Loim Foto: Arvo Meeks

Pean ausalt tunnistama, et kohalikud valimised on mulle alati peavalu valmistanud, sest maru raske on otsustada, kuidas valikut teha. Õigupoolest ongi valik sel põhjusel, häbilugu küll, suisa tegematagi jäänud.

Riigikogu valimistega on lugu alati lihtsam olnud, kuigi loomulikult on sealgi palju küsimusi, teadmatust ja kõhutundest lähtumist ka siis, kui põhjalik analüüs tehtud. Aga vähemasti üldjoontes on võimalik lähtuda sellest, milline on ühe või teise erakonna ideoloogia.

On teada, et keegi on rohkem keskendunud jõukamale, keegi vähem jõukale ühiskonna osale. Kui endale on oluline sotsiaalpoliitika, saab sellest ka valikus lähtuda. Samamoodi saab lähtuda sellest, milline on paigutus liberaalsel-konservatiivsel skaalal. Kuigi reaalelu on nüansirohkem ja neid aluseid nimetatud aegunuteks, saab mainitud joonte järgi siiski ligikaudse valiku teha.

Kohalike omavalitsuste volikogude valimistel on seis paraku teistsugune. Et maksude suurust sealne valik ei määra ja sisserändepoliitikat samuti mitte, ei saa ideoloogiast kuigivõrd lähtuda. Nii jäävad alles peamiselt konkreetsed objektid, millele keegi tähelepanu suunata lubab. Nende vahel valimine aga on justkui valik kahe hea ja tihtipeale võrdse vahel.

Kes siis ei lubaks, et üks või teine tänav saab uue katte. Kumba tänavat eelistada, on muidugi ka valik. Mis siis on parem: kino, staadion, võimla või ujula? Lõpuks on need kõik ju kasulikud. Sama lugu on tänavavalgustuse ja vaba aja veetmise võimaluste edendamisega – ei ole üks halb ega teine hea, ei ole ka poliitilist jõudu, kes üht või teist ei lubaks. Millest siis õigupoolest lähtuda?

Nii jäävad alles peamiselt vaid konkreetsed objektid, millele keegi tähelepanu suunata lubab. Nende vahel valimine aga on justkui valik kahe hea ja tihtipeale võrdse vahel.

Millestki, mis lubatakse korda teha enda kodutänaval? Tundub liiga enesekeskne. Üks variant on muidugi püüda hinnata, millise poliitilise kultuuriga on senised võimul olijad silma paistnud. Aga siin tekib jälle mitu küsimust. Esiteks näitab elu, et võimul olles kipub juhtimiskäitumine lõpuks eri parteidel kohalikus poliitikas üsna samasse suunda minema. Teiseks ei saa selle põhjal hinnata, mida võiksid korda saata uued näod. Kolmandaks nõuab peenemate nüansside nagu vastamata kirjade loendamine, pisilubaduste täitmise või mittetäitmise põhjuste analüüs energiat, mis tavaelu tegemiste kõrval käib reeglina üle jõu.

Õnneks on mõtiskeluks veel veidi aega, aga raskeks läheb seegi kord.