P, 26.06.2022

Jaan Rapp: milleks need lubadused?

Jaan Rapp
, tegevtoimetaja
Jaan Rapp: milleks need lubadused?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Jaan Rapp
Jaan Rapp Foto: Arvo Meeks

Iga aastavahetusega tundub järjest enam moodi minevat anda endale lubadusi uueks aastaks. Eks oma roll ole ilmselt ka sellel, et elame ajastul, kus oma lubadusi heldelt teistegagi jagatakse. Et kogu maailm teaks, kuidas ma uuel aastal tubliks hakkan.

Tegu pole kaugeltki sisutühja teemaga. Sellele sain kinnitust juba aasta esimesel pühapäeval, kui läksin kaubanduskeskusse, kus paikneb ka spordiklubi. Eks ikka on juhtunud, et sealse leti ääres seisab mõni inimene. Sedapuhku oli neid seisjaid aga lausa kolm. Kui kümmekonna minuti pärast samast letist uuesti möödusin, oli neid seal samuti kolm. Ei olnud needsamad, kes enne. Hoopis teised olid. Kenad noored naisterahvad kõik.

Ka rahvusringhääling võttis nõuks oma uudistesaates uusaastalubadustest rääkida. Kahe spordiklubide keti esindajad kinnitasid kui ühest suust, et aasta algul suureneb külastajate hulk märgatavalt. Samas nentis MyFitnessi treeningute juht Eva Ottas, et neist, kes annavad uusaastalubaduse hakata trennis käima, jääb seda ülemaailmse statistika andmetel tegema ainult seitse protsenti.

Iseloomult nõrkadena kipume asju edasi lükates klammerduma maagilisena näivate kuupäevade kui eriliste verstapostide külge. Et just sellest päevast hakkan trennis käima, ennast karastama, jätan suitsetamise maha... Kuni leiame vabanduse, miks endale antud lubadusest mitte kinni pidada. Eks järgmise aastavahetuse eel saab ju jälle lubadusi anda.

Ei ole minagi patust prii. Minu endale antud lubadused on küll olnud seotud pigem muude tärminitega kui aastavahetus, aga asja sisu see ei muuda. Näiteks sai endale ühe kevade hakul antud lubadus hakata jooksmas käima. Peagi lisandus klausel: siis kui endale sobivad dressipüksid leian.

Iseloomult nõrkadena kipume asju edasi lükates klammerduma maagilisena näivate kuupäevade kui eriliste verstapostide külge.

Õnneks või õnnetuseks sattusin õige pea kauplusse, kus igati soodsad püksid sain soetada. Siiski läks veel paar kuud, enne kui esimest jooksutrenni tegema jõudsin. Ilmad polnud ju varem piisavalt head.

Praeguseks tean, et isegi kui mõni kuu vahele jääb, tuleb peagi taas päev, kui väike jooksutiir tehtud saab. Mitte mõnest kalendritärminist lähtuvalt – siis, kui tunne on õige.

Kõige parem lubadus, mis me endale anda saame, on olla täna parem kui eile. Siis võid varem või hiljem olla enda üle uhke. Ja kui me kõik samamoodi toimime, peaks ka maailm paremaks saama.

Märksõnad
Tagasi üles