T, 7.02.2023

Jaan Rapp: kõrvulukustav vaikus

Jaan Rapp
, tegevtoimetaja
Jaan Rapp: kõrvulukustav vaikus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Jaan Rapp
Jaan Rapp Foto: Arvo Meeks

Kasutan tihti linnadevahelist ühistransporti. Tahes-tahtmata avastan end seejuures bussis või rongis kaasinimesi jälgimas. Sest inimene on huvitav. Igaüks meist on ainulaadne, justkui mikrouniversum.

Juba aastaid olen tähele pannud, et minu eelkooli- või algklassiealised kaassõitjad veedavad suurema osa ajast telefoni lummuses. Veel kümmekond aastat tagasi seda nii palju ei olnud, eriti kui laps reisis koos vanema või vanavanemaga. Mängiti näiteks mängu, kus üks ütles ühe sõna ja teine pidi kähku ütlema teise, mis algas just sellesama tähega, millega kaaslase öeldud sõna lõppes. Isegi olen seda lapsena koos emaga reisil olles korduvalt mänginud.

Nüüd aga tundub, et kaugliinibussis ja rongis jääb aina vaiksemaks. Eks ühest küljest ole see ju hea: saad silmad sulgedes kergemini unemaale reisida. Aga teisalt on selline vaikus ka veidi hirmutav: on kurb, kui lapsega suhtleb pikema sõidu ajal nutiseade, mitte vanem.

Kõnelemine on midagi, mis teeb meid rohkem inimeseks, ja sellest loobumine on inimkonna arenguteel samm tagasi.

Hiljuti istus bussis mu lähedal naine seitse-kaheksa aastat vana lapsega. Algul küsis laps naiselt, kes ilmselt oli tema ema, üht-teist ja tekkis päris tore arutelu. Samuti vahetati mõtteid bussiaknast nähtu üle. Siis aga küsis laps: «Kas ma võin nüüd telefoniga mängida? Palun!» Luba saadigi ja selleks korraks olid ka jutud räägitud. Bussis jäi taas vaiksemaks. Aga on ka juhtumeid, kus vanem lapsega koos sõites niigi palju ei räägi.

Ent ega siis ainult lastega nii ole. Hiljuti istusid Tallinna–Tartu rongis minust teisel pool vahekäiku kaks pealtnäha

20. eluaastates inimest. Naine oli süvenenud oma telefoni, mees aga luges ingliskeelset raamatut, aeg-ajalt samuti telefoni kiigates. Omavahel nad ei suhelnud ja olin kindel, et nad pole omavahel tuttavad, kuni naine palus Tapa jaamas mehelt äkki veepudelit, mille mees talle oma kotist ka ulatas. Järgmine kord suhtlesid nad umbes tund hiljem, vahetades mõne lause. Ju polnud enamat tarvis.

Tekib küsimus, kas meie tulevik möödubki seesuguses vaikimises. Sest milleks rääkida, kui saab suhelda pöidlaid telefoniekraanil liigutades? Samas kurdavad nii õpetajad kui ka ülikooli õppejõud, et noorte eneseväljendusoskus halveneb järjepidevalt. Aga mida seal imestada, kui me üha vähem räägime. Paraku on kõnelemine midagi, mis teeb meid rohkem inimeseks, ja sellest loobumine on arenguteel samm tagasi.

Märksõnad
Tagasi üles