/nginx/o/2020/12/22/13542989t1h3c8f.png)
Märtsi viimasel päeval kogunes Tallinnas Eestimaa linnade ja valdade üldkogu, kus osalesid pea kõigi Eesti kohalike omavalitsuste esindajad. Üldkogul võeti üksmeelselt vastu deklaratsioon, mis esitab linnade ja valdade esindajate seisukohad mitmetes Eesti elu sõlmküsimuses, sealhulgas regionaalhalduse ja kohaliku omavalitsuse reformi ning kohalike omavalitsuste ning maakondlike omavalitsusliitude rahastamiskorralduse osas.
2012. aasta algus on olnud paljulubav – streike ja miitinguid pidasid õpetajad, raudteelased, bussijuhid, energeetikud. Sealjuures pani valitsus eriti omavalitsustele pahaks streikijate toetamist.
Linnade ja valdade üldkogul osalejad polnud siiski protestimiitingul, vaid kongressil, kus anti valitsusele selge signaal: meie juhime Eesti elu kohtadel, kohalik võim on meie kätes. Omavalitsuste käes peab lisaks kohalikule võimule olema ka võim maakondades, just seepärast tehti ettepanek anda võim maakondades üle maakondade omavalitsusliitudele.
Maavalitsused on muudetud pealinnast mehitatud regionaalseteks valitsusparteide kontoriteks ning praegusel kujul kaotanud oma olemasolu mõtte. Me tahame maakonna võimu demokratiseerida. Kõige tähtsam on see, et tahame maakonna saatuse kujundamise reaalsed hoovad anda maakonna inimesi esindavate omavalitsuste esinduskogude kätte. Siis on lootust igal maakonnal ja siis saab tärgata lootus ka tervel Eestil.
Terve Eesti arengu üks kriitilise tähtsusega küsimus on omavalitsuste tulubaasi taastamine – asi pole ju omavalitsuste ühendamistes ega piirides, vaid selles, et neil pole raha. Nii näiteks on väga paljud neist suures hädas veevärgiprojektide omaosaluse maksmisega. Mis kasu on Euroopa abist kui selle abi vastuvõtmine on seda kõige rohkem vajavatele omavalitsustele tegelikult üle jõu käiv koorem? Riik peaks sellised kulud võtma enda kanda.
Meil on olemas eri suurusega ettevõtted, kes saavad hakkama, kui neil on raha, sest ettevõtte suurusest olulisem on nende oskus majandada. Omavalitsuste eelarveid on aga valitsuse poolt kärbitud määrani, kus suur osa neist tõepoolest on toimetulekuga raskustes. Mida nad peavad tegema? Kas soovitama kõigil oma inimestel kolida ümber Helsingisse, Stockholmi või pealinna Tallinnasse?
Kindlasti tuleb läbi vaadata omavalitsuste maksubaas – praegu ei saa nad midagi ettevõtluse arendamisest. Kuni aga omavalitsusel puudub rahaline side tema territooriumil tegutseva ettevõtlusega, seni on nad mõlemad hädas. Ühelt poolt on iseseisva maksubaasi loomine tee tegeliku sõltumatuse suunas, teisalt oluline hoob terve majanduse käivitamisele. Kohaliku ettevõtluse jõud on seni soikus, sest omavalitsusel pole motiivi seda toetada.
Omavalitsuste toetus streikijatele oli määrava tähtsusega. Kuid vallad ja linnad peavad nüüd ise oma nõudmised kuuldavaks tegema. Toompea loodud kuvandi järgi istuvad omavalitsustes aga väetid ja mõttetud vennikesed, kellest pole kellelgi sooja ega külma. Peame selle müüdi purustama!
Kujutagem ette mõnda päeva ilma omavalitsusteta: toimimast lakkaks ühistransport, lasteaiad ja koolid oleks kinni, prügi ei veetaks jne.
Euroopal on kogemus sellest, kuidas hakkama saada hakkama ilma valitsuseta. Belgias polnud keskvalitsust poolteist aastat, aga kõik olid rahul, sest omavalitsused tegid oma tööd ja inimesed said vajalikke teenused. Kui Stenbocki maja oma uksed sulgeks, võiksime üsna hästi hakkama saada; kui aga sulgeda linnavalitsused ja vallamajad, tajuksid erinevust ja omavalitsuse tegelikku rolli kõik üsna kiirelt.
Tallinnal oli au võõrustada väga paljude Eesti linnade ja valdade omavalitsustegelasi, kes üldkogule kogunesid. See polnud esimene kord, kus omavalitsused üleriigiliiste probleemide arutamiseks kokku tulid, kuid seekord tulime kõik koos. Tulime, et küsida, millisena soovime näha selle aasta Eestimaa poliitilist kevadet, ja teha omavalitsuste hääl kuuldavaks.