/nginx/o/2019/06/27/12304064t1h28b2.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/05/20/16087568t1h3983.jpg)
- Juhan Peegli kuju püstitati Saaremaale ta kodu ja kooli lähedale.
- Skulptuur valmis viie aastaga.
- Õpilased annavad Õpetajale jätkuvalt aru.
Saaremaal Orisaare lähedal Tornimäel avati pühapäeval ajakirjandus- ja keeleteadlase, kirjaniku, filoloogiadoktori ja akadeemiku Juhan Peegli kuju, mille valmimine võttis viis aastat.
Kuju püstitamise peamine eestvedaja, Tornimäe kooli kauaaegne direktor Raili Nõgu tõdes rahulolutundega, et Juhan Peegel on lõpuks jõudnud tagasi Saaremaale, oma lapsepõlvemaale. «Täna (pühapäeval – M. M.), mil Juhani sündimisest möödub 105 aastat, saame selle lõpuks avada,» sõnas ta.
Kui Tartu ülikoolis võeti 1976. aastal vastu esimene ajakirjanike täiskursus, hakkas just Juhan Peegel selle juhendajaks. Tollaste tudengite hulka kuulus teiste hulgas hilisem raadio- ja teleajakirjanik Erki Berends, kelle sõnutsi rõhutas professor korduvalt, et rääkida tuleb siis, kui on midagi öelda.
Suurt tänutunnet väljendas Berends Raili Nõgu vastu, kelle usk kuju valmimisse ei raugenud. «Sest ka meil ei olnud vahepeal usku, et sellest ettevõtmisest asja saab. Aga lõpuks oli neid, kes panustasid oma toetusega, üle kolmesaja.»
Berends tuletas meelde 1979. aastast pärit traditsiooni, mil Peegli kursuse tudengid olid just jõudmas kolmanda kursuse lõppu.
«Oli 19. mai ja mõtlesime, mida Juhanile tema 60. sünnipäeva puhul kinkida. Kinkisime talle peegli, mis koosnes 60 väikesest peeglist. Ühikas tegime ka koogi, mis Juhanile väga maitses. Ta küsis nõudliku häälega: «Kes tegi?» ja kui kuulis, et mina, andis korralduse: «Igal aastal 19. mail olgu see kook mu laual!» Ka pärast Juhani jäädavat lahkumist olen sel päeval kursusega kokku saades jätkuvalt koogi küpsetanud. Ja see kook jõudis täna ka siia.»
Ka meil ei olnud vahepeal usku, et sellest ettevõtmisest asja saab. Aga lõpuks oli neid, kes panustasid oma toetusega, üle kolmesaja.
Erki Berends, raadio- ja teleajakirjanik
Samal kursusel õppinud ülikooli raamatukogu direktor Krista Aru rääkis, kuidas kunagised ülikoolikaaslased on õppejõu sünniaastapäeval ikka kogunenud Raadi kalmistule. «Anname talle aru sellest, kuidas meil on läinud ja kas oleme suutnud jääda eelkõige inimeseks, kas tunnistame seda, et ajakirjandus on osa eesti kultuurist ning kas vaatame üksteisele otsa hoole, tähelepanu ja mõistmisega – sest seda kõik tegi ju Juhan Peegel.»
Aru tuletas meelde sedagi, kuidas Peegel läks pärast sõda järele Siberisse saadetud emale, sest ema palus seda.
«Tänan skulptor Aivar Simsonit, platsi kujundanud arhitekti Kristiina Renterit ning kaht Eesti meediamaja, kes andsid otsustava osa kuju jaoks vajaminevast rahast. Tänu ka kõigile, kes leidsid, et Juhan peab olema tingimata siin Tornimäe kooli juures, kus oli tema koolitee algus ja kujunes tema oskus hoolida ja mõista,» lausus Aru.
Ajakirjanik ja meediauurija Maarja Lõhmus tuletas meelde Juhan Peegli ütlemise: «Võlgu olemise tunne on inimeseks olemise alus.»
Skulptor Seaküla Simson (kodanikunimega Aivar Simson) meenutas, et kuju loomisel kulus põhitähelepanu näoilmele. «Juhan oli fotodel erineva näoga, aga lõpuks sain ühe hea kaadri. Poosi sain kätte ühelt fotolt, millel ta istus – aga see oli paraku udune. Saarepuust kepi, mida Juhan hoiab, lõikasin Seaküla talu metsast,» rääkis ta.
Skulptori kogemus ütleb sedagi, et üht kuju ei saa järjest, hommikust õhtuni teha. «Kui vaim on peal, siis teed. Pärast seda, kui vahepeal kolm päeva midagi ei tee, on kohe näha, mis vead on.»
Kui Põlvamaaga on Juhan Peegel seotud Eesti ajakirjanduse ajaloo kaudu – ta on uurinud 1806. aastal ilmunud Tarto maa rahwa Näddali Lehte ning selle väljaandjate Johann Philipp von Rothi ja Gustav Adolph Oldekopi elu ja tegevust –, siis Võrumaaga lõi kuju avamisel sideme suurkuju õepoja Ivo Linna esitatud lõpulaul «Oma saar», mille autor on Kait Tamra.
Peegel oli omapärase huumorisoonega
:format(webp)/nginx/o/2024/05/20/16087573t1ha11f.jpg)
Tornimäe rahvamajas on avatud ka Juhan Peeglile pühendatud näitus, kust saab muu hulgas aimu professori erilisest huumorisoonest. Nii oli ta kateedri juhatajana vormistanud järgmise teadaande:
«Dekanaat teatas, et eriti korratult elavad žurnalistid tubades 109, 112 ja 307. Kateeder oma 1981. aasta 30. detsembri koosolekul arutas asja ja otsustas:
- Oleks printsipiaalselt väär, isegi ebainimlik nõuda üliõpilastelt kui kõrgvaimsusega isiksustelt tegelemist globaalprobleemide seisukohalt tähtsusetute ja tüütute olmeaskeldustega.
- Olukorra väga järsuks parandamiseks majutada 1. veebruarist 1982 igasse ülalmainitud tuppa üks õppejõud, kellele teha rangeks ühiskondlikuks kohustuseks toa eeskujulik korrashoid.»