Eesti valitsusesse kuulujad on olnud lühinägelikud, sest ei märganud teistest riikidest meie suunas hiilinud majanduslangust. Küllap laiutavad nad käsi ka selle peale, kui kuulevad, et USAski on töötus kasvanud 10 protsendini.
Tulekahju kustutamisega on hiljaks jäädud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ettevaatusele oleks pidanud kõigepealt manitsema viimastel aastatel kiiresti kasvanud gaasi- ja naftahinnad, mis nüüd on küll mõnevõrra langenud, aga jätsid sügava jälje paljude riikide majandusele.
Seoses nende hindade tõusuga tõusid kulud peaaegu kõikjal ja inimesed tundsid seda omal nahal. Eesti ei ole erand ega ela teiste riikide majandusest sõltumatult. Ka meie majandust mõjutasid ja mõjutavad tänagi energiahindade tõusud. Kõige otsesemalt kannatavad teiste riikide majandusraskuste tõttu aga oma tooteid eksportivad ettevõtted.
Pole õige tugineda arvamusele, et Euroopast alguse saanud kriis on alles nüüd Eestisse jõudnud. Tegelikult ilmnesid esimesed märgid halvenemise suunas juba 2007. aasta kevadel, aga kokkuhoiule meie valitsus siis veel mõtlema ei hakanud.
Tundus, et tegemist on ajutiste raskustega, sestap otsustatigi, et elame endistviisi priisates. Poliitikute sõnavõtud avalikkuse ees sisendasid niisugust mõtlemisviisi ka lihtkodanikesse. Jätkuvalt liisisid inimesed endale järjest uuemaid autosid. Kellele vähegi laenu anti, soetas endale uue korteri või maja. Ehitajatele jätkus tasuvat tööd nii Eestis kui ka Soomes, Rootsis ja Norras.
Tõelise olukorra eitamisega tegi valitsus suure vea. Alles möödunud sügisest on hakatud tunnistama, et raskused ei ole ajutised. Nii sündiski selle aasta eelarve suurte ja põhjalike arutelude tulemusena. Paraku pandi taas puusse ja tänavuse aasta algusest peale on inimesi ärevusse aetud eelarve kärpimisega, kusjuures nüüd on käsi aetud just lihtkodaniku taskusse.
Kõigepealt pidanuks hakkama kärpima energiaettevõtete tiibu, sest sellest sektorist lähtuvad enamiku teiste ettevõtete kulutused. Tõsi, bensiinihinda on mõnevõrra langetatud, aga sellega ei taha kaasa tulla ei bussifirmad ega leivatehased. Põhjendatakse, et eelnevad ülekulud on olnud nii suured, et veel ei saa hindu langetada.
Tasapisi võetakse tagasi ka lubadus soojaarveid vähendada, põhjendades seda vanade laenude ja külma talvega.
Eelarvesse kärpeid tehes pidas valitsus kinni oma pühadest lehmadest, mida ei puudutatud, ja oli halastamatu nende inimeste vastu, kes niigi priisata pole saanud. Tehtud kärbete kohta tahaks öelda, et see on tulekahju kustutamine, kus paakautod on kohaletulekuga hilinenud ja katust kustutatakse seda lammutades. Ka nii võib tulest jagu saada, aga majast pole lõpuks enam midagi järel.
Paneb sügavalt imestama meie kaitseministri jäik seisukoht kaitsekulude mittevähendamise suhtes. Pelgalt võrdlus – tankid lasterahade vastu – paneb ahastama.
Samas tuleb küsida, kuivõrd kaitsevõimelisemad me senisega võrreldes oleme, kui kaitsekulutuste protsenti meeleheitlikult teatud tasemel hoiame. Need kulutused on küll riigile olulised, kuid riigi kodanike ja nende heaoluta kaotab mõne üksiku sõjalaeva ostmine mõtte.
Prioriteedid peaksid kalduma teise valdkonda ja meeles tuleb pidada, et riik eksisteerib tema kodanike olemasolul ja kaasabil. Kui peres on laps raskesti haige ning tema ravikulud suured, ei mõtle normaalne jahimehest pereisa uue jahipüssi ostmisele.
Sama mõtlemisviis peaks kehtima ka riigi tasandil. Tankidega lapsi ei kasvata. Haigete töötajatega ettevõtted kuigi kaua vee peal ei püsi.
Pole uudis, et analüütikute prognoosi kohaselt tuleb aasta 2010 veelgi raskem. Sellest teadmisest lähtudes tuleks küsida, kas ikka toimitakse õigesti, kui planeeritakse vähendada omavalitsuste tulubaasi. Aasta algus näitas, et niigi langesid paljude omavalitsuste sissetulekud laekunud tulumaksudest. Kui riik sellest ka veel tüki ära võtab, siis kuidas suudavad omavalitsused täita nendele pandud ülesandeid?
Kuidas osutada teenuseid, kui vahendeid napib? Kes võtab vastutuse? Kas saame rääkida omavalitsuste haldussuutlikkusest? Kuidas hakkavad majandama omavalitsused, kelle tänavune eelarve on näiteks kaheksa miljonit ning üksikisiku tulumaksu laekumine on olnud negatiivne juba eelmisest aastast?
Ehk on just praegu ülim aeg haldusreform äbi viia. Kui seda ei õnnestu teha vabatahtlikkuse alusel, peaks sellekohased targad otsused tegema riik. Õigel teel on need omavalitsused, kes juba asunud liitumisprotsessi ette valmistama või seda läbi viimas.
Tõrva linna, Helme ja Põdrala valdade ühinemisprotsess on lõpusirgel. On küsitud ka rahva arvamust. Tõrva ja Põdrala inimesed pooldavad ühinemist, Helme vallas on palju vastuseisjaid.
Elanike osalus rahvakoosolekutel oli suhteliselt passiivne. Tundus, et koosolekule tulid need, kel teema mingil moel ebaselge ja kes oma küsimustele vastuseid ootasid.
Sellest hoolimata kulgeb protsess plaanipäraselt edasi. Komisjonid on teinud tublit tööd, ühinemisleping lõpuni vaieldud ja arutatud ning nüüdseks ka avalikult välja pandud. Kõik saavad oma silmaga järele vaadata, millised on omavalitsuste kokkulepped järgmiseks neljaks aastaks.
Olen arvamusel, et omavalitsuste ühinemine ei ole mitte ainult vajalik, vaid tegelikult ainus pääsetee, et jääda ellu. Kindlasti kehtib reegel – koos on kergem.
Ettevõtted on raskustes ja koondavad töökohti. Töötus tekitab palju erinevaid sotsiaalseid probleeme ja sotsiaalabi andmine võtab mahuka tüki niigi väikesest omavalitsuse tulubaasist.
Valitsuse prioriteet peaks tänases olukorras olema ettevõtluse arengule kaasaaitamine, majanduse hoogustamine. Tuleks välja töötada vastavad hoovad – abiprogrammid, millega on võimalik luua uusi töökohti ning pidurdada olemasolevate ettevõtete vajadust koondada tööjõudu. Ja sellega on väga-väga kiire. Pole mõtet taevaseid jõude appi kutsuda, kui me ise midagi ära ei tee.
Töötute armeest tekivad uued probleemid, mida väike Eesti ehk seni veel ettegi kujutanud pole. Just hoolitsus ettevõtete käekäigu eest on hoolimine oma riigi inimestest. Kui pereisal on tööd, tuleb pere toime laste kasvatamisega.
Esimesed drastilised näited tagajärgedest on juba olemas. Teada on juhtum, kus pereema on sunnitud olnud loobuma oma kahest alla kümneaastasest lapsest, kuna pole majanduslikult võimeline ise neid kasvatama. Kas siis sellist Eestit tahamegi?
Kui tänased lapsed vanemate viletsust näevad, ei hooli nad endagi tulevikust ega seo seda Eestiga. See mõistmine peaks olema üheselt selge ka tänasele valitsusele.