Sven Mikser esitles 12. aprilli Valgamaalases mõtteid sellest, kuidas sotsid kodukulusid kontrolliksid. Need on sama ehmatavad ja hirmutavad kui tema paari nädala eest välja käidud üüratu maksutõusu kava. Nagu suur maksutõus ei pane majandust kasvama, ei tasu tulu loota ümberjagamise ideoloogia rakendamisest energeetikas.
Eesti energeetikat ei arendata umbropsu, vaid põhjalikult läbi arutatud energiamajanduse arengukava alusel. Selle oluline põhimõte on, et Eestil peab olema võime toota oma vajaduste katmiseks ise elektrit.
Uue põlevkivijaama ehitamisega säilitame selle suutlikkuse. Põlevkivienergeetikal on ka miinuseid, ent ärme unusta tema tugevaid külgi. Põlevkivi on kodumaine maavara, me ei sõltu kellegi teise suvast ega manipulatsioonidest. Energiajulgeoleku kindlustamiseks vajame elektrijaama, mis annab elektrit ka siis, kui tuul ei puhu ja välisühendused tõrguvad.
Soojuse ja elektri koostootmine ning puidu kasutamine, mida Mikser soovitab, käib juba ammu ja Eesti energiatootmine on üha mitmekesisem. Paraku ei tähenda see, et saaksime Narva elektrijaama ehitamata jätta või muud soojatootmise viisid kõrvale heita.
Biomassi kasutavad jaamad ei sobi üksi kogu elektritootmist, kaugkütet ega sooja tarbevee tootmist ülal pidama. Soojust ei vajata pidevalt ja korraliku baaskoormuseta ei ole neis jaamades elektri tootmine efektiivne. Tarbimise tipud tuleb seega katta teisiti, sest kalli tehnoloogia seismine ei ole majanduslikult mõistlik.
Kriitikute jutust jääb mulje, nagu saabuks kõigi energiaprobleemide lahendus siis, kui lõpetada põlevkivielektri tootmine, põlevkivijaamades puidu kasutamine ja panna Narva elektrijaamad üldse kinni. Seda ideed toidetakse pettekujutelmaga, nagu varitseks kusagil nurga taga odav elekter, mida halb valitsus turule ei lase.
See ei ole kahjuks tõsi. Eesti elektriturg on kõigile tootjatele avatud. Igaüks, kellel hea idee, kuidas soodsalt elektrit toota, on teretulnud kohe pihta hakkama.
Ettepanek panna tarbijate asemel riik taastuvenergia toetusi maksma, on roheelektri tootjate huvidest lähtuv silmamoondus. Esmapilgul on see ju hea idee: tarbijad ei peaks enam taastuvenergia toetust maksma. Sisuliselt on see aga üksnes vana ümberjagamisidee taasesitus.
Majandusministeerium on välja pakkunud eelnõu, millega vähendatakse taastuvenergia toetusi mõistliku suuruseni, mis garanteerib tootjatele piisava kasumi, kuid võimaldab vähendada inimeste elektriarvet.
Ettepanek võimaldab alandada taastuvenergia tasu kui elektriarve ühte kiireimalt kasvavat osa kokku kuni 390 miljonit eurot.
Taastuvatest allikatest elektri tootmist tuleb toetada tarbijaid võimalikult vähe koormates. Kui Eesti eesmärk on aastaks 2020 saavutada taastuvenergia osakaaluks tarbimises 25 protsenti, siis eelmisel aastal jõudsime juba 23 protsendini. Makstavad toetused on ebaproportsionaalsed ja tarbijatele liiga kulukad. Seetõttu seisan nende vähendamise eest.
IRL lubas valimistel kodukulude osas peamiselt kolme asja. Esiteks kaotada maamaksu kodualuselt maalt, teiseks investeeringuid, et kodud energiasäästlikuks muuta ja kolmandaks, et monopolide hinnakujunduse üle teostatakse sõltumatut kontrolli.
Iga kord, kui mõne kütuse turuhinna kallinemise või külma ilma tõttu suurem arve laekub, pistab keegi kisama, et IRL ei täida oma lubadusi.
No kuulge! Absurdseid lubadusi energiaallikate hindade osas pole me andnud. Vastupidi – energiasäästule ja kodude soojustamisele rõhumine tulenebki otseselt arusaamast, et erinevate kütuste turuhindu ei saa poliitiliselt kehtestada ning ainuke tõsine variant kodukulusid alandada on energiaga säästlikult ümber käia.
Kodualuse maa maks kaob ja monopolide kontroll on peagi sisulisem, kui see eales varem on olnud.