Puukingamaal ja šokolaadiriigis

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hollandis asuv Alkmaari linnake on tuntud eelkõige oma juustuturu tõttu, kus turistidele demonstreeritakse 17. sajandist pärinevat juustuvalmistamise protseduuri.
Hollandis asuv Alkmaari linnake on tuntud eelkõige oma juustuturu tõttu, kus turistidele demonstreeritakse 17. sajandist pärinevat juustuvalmistamise protseduuri. Foto: Kristel Kauts

Nagu igal aastal, käis Otepää gümnaasiumi geograafiaõpetaja Ülle Kümmel ka seekord enne uue kooliaasta algust akusid laadimas väljaspool Eestit. Seekord viis nädalane reis ta Hollandisse ja Belgiasse.

Ühel augusti varahommikul asus reisiseltskond Tallinna lennujaamast teele Hollandi pealinna Amsterdami. «Poolteist tundi lendu ja olimegi kohal,» sõnas Kümmel. Kohe esimesel päeval külastati ajaloolist linnakest Alkmaari, mis tuntud eelkõige iganädalase kuulsa juustuturu poolest Waag­pleini-nimelisel väljakul.

«Juustukandjad traditsioonilistes valgetes riietes ja õlgkaabudes vedasid jooksujalu kaalukotta suuri juusturattaid. Juustukerad, mida kiitsakad, kuid sitked mehed kahevahel kandsid, kaalusid kokku 120 kilo. Et asi turistidele lollitamisena ei tunduks, anti mõnele meie hulgast võimalus juustukerade raskust proovida,» rääkis Kümmel. Etendusega tutvustatakse ka 17. sajandi aegset juustu valmimise protseduuri.

Degusteeriti juustu ning prooviti puukingi

Edasi viis teekond Zaanse Schansi, kus külastati vabaõhumuuseumi, 17. sajandile iseloomulikku tuulikute küla. Käidi ära ka lähedal asuvas juustufarmis.

«Saime degusteerida erimaitselisi juustusorte: nii kitse- kui lehmapiimast, suitsutatuid kui erinevalt maitsestatuid. Üllatas, et hollandlased söövad juustu sinepiga, mille kõrvale juuakse punast veini,» rääkis õpetaja Kümmel. Võimalust farmis toodetud juustu kaasa osta kasutati agarasti.

Külastati ka samas asuvat puukingatöökoda. Puukingi tehakse veega immutatud märjast paplipuust, mida meistri sõnul olevat kõige parem töödelda. Edasi lähevad kingad kuivatisse ja värvimisele. «Omaette elamus oli, kui meister treitud puukingast vett välja pigistas,» lisas Kümmel. Töökojas olid müügil erisugused ja erivärvilised puukingad, mille hinnad päris krõbedad.

Edasi viis teekond reisihuvilised Volendami, mis oli Kümmeli silmis maalilisim ja armsaim kaluriküla Hollandis: väiksed rohelised majakesed, pisikesed kanalid ja avatavad sillad. Kohalikud kandsid kirevaid hollandi rahvariideid ning välismaalastele on külast kujunenud Hollandi sümbol.

«Just Volendamis on võimalik maitsta kuulsat Hollandi heeringat ja suitsuangerjat. Loomulikult kasutasin seda võimalust. Heeringas maitses sama hästi kui Eestimaal,» sõnas ta.

Põhjamaade Veneetsia võlus kanalitega

Järgmine päev oli pühendatud pealinnale Amsterdamile. Linna võlu ja sarm peitub tema kanalites, kutsutakse ju Amsterdami Põhjamaade Veneetsiaks. Linnas leidub palju kaunite fassaadidega rikaste kaupmeeste häärbereid ning maailmakuulsad kunstimuuseume. Pealinnaga seonduvad Rembrandt, van Gogh, paadid ja kaid, kanalid ja kõrtsid.

Punaste laternate rajoon oli õhtul kella kuue paiku veel unine ja vaikne, aktiivseks tegevuseks oli aeg varajane. Akendel poseerivaid-väänlevaid ülinoori, kliente peibutavaid tütarlapsi õnnestus Kümmeli sõnul ikkagi näha.

Madalmaade ühes võluvaimas, puudega ääristatud kanalite, kuulsate ehitiste ja muuseumidega Delfi linnas külastati portselanitehast. Linn on üle maailma tuntud sinimustvalge keraamika poolest.

Reisiseltskonnal avanes võimalus näha, kuidas see kallihinnaline keraamika ahjus küpseb ja kuidas portselani maalitakse. «Seal müüdav sinivalge ja ka värviline portselan on äärmiselt kallis. Näiteks maksid vaagnad 500 ning vaasid 1000 euro ringis,» nentis Kümmel.

Omaette elamus oli Madurodami ehk Mini-Hollandi külastamine, kus sai uskumatult lühikese ajaga suurepärase ülevaate kogu riigist. Päkapikuriigi mõõtu Hollandis tunneb inimene end hiiglasena. See on tulpide ja puukingariigi üks põnevamaid perede ja turistide vaba aja veetmise kohti.

«Mini-Hollandis käis tõeline elu: tuuleveskid pöörlesid, laevad sõitsid kanalitel, rongid jaamast jaama, lennukid stardirajal. Unustamatu ja väga põnev vaatepilt,» arvas Kümmel.

Reisil avanes võimalus jalutada Põhjamere-äärsel kilomeetreid pikal Scheveningeni liivarannikul, nautida kohvikutes kohalikku kuurordielu ning tunnetada värskendavaid tuulepuhanguid merelt. «Ilm oli augusti kohta üllatavalt soe, päeval ulatus temperatuur 28 kraadini,» lisas ta.

Kaunis oli ka pargirohelusse sulanduv aristokraatide ja rikaste linn – 13. sajandil asutatud Haag. Seal asuvad Hollandi valitsus ja parlament, linnas elab ka kuninganna.

Üllatas jalgratturite rohkus

Kui varasemalt kangastus Holland tulpidest kirendava maana, kus ääretult tolerantsed puukotadega inimesed sõidavad jalgratastel tuuleveskite vahel ning söövad heeringat ja juustu, siis reisil ilmnes, et päris nii see kõik ikka ei ole.

«Aastaaeg oli selline, et tulpe me ei näinud, kuid igas võimalikus kohas olid müügil erinevad lillesibulad: tulbid, hüatsindid, ratsuritähed, nartsissid,» kirjeldas Kümmel.

Hollandis üllatas teda aga jalgrataste ja -ratturite rohkus. «Rattad ei ole oma välimuselt küll kõige pilkupüüdvamad ning tundus, et ka ohutuse pärast keegi ei muretsenud. Kiivreid ei kanta ning lapsed tundsid ennast jalgratta ees ja taga olevates kastikestes ja istmetel täiesti vabalt –- kes istus, kes seisis ja lehvitas,» kirjeldas pedagoog.

Kuna maa on hinnas, torkas silma, et majad paiknesid tänavate ääres väga tihedalt. Domineerisid tumepunastest tellistest ehitatud hooned, mis polnud eriti kõrged ja tundusid väga sarnased. «Kuna tulpide õitseaeg oli möödas, panin tähele hortensiate rohkust. Neid eri värvides lopsakaid lilli kasvas iga elamise juures,» sõnas ta.

Heal tasemel on Hollandis kohvikukultuur, kanalite ääres asub neid loendamatu hulk. «Veidi üllatas ka kanalite ääres toimuv: rahvas grillis, söödi ja joodi, kanepilõhn hõljumas peade kohal. Kõik tundsid ennast hästi ja vabalt,» kirjeldas Kümmel tänavamelu.

Kui esialgu arvati, et cafe shop on kohvipood, selgus lähemal uurimisel, et seal müüdi hoopis kanepit, mis Hollandis pole keelatud. Võimalus oli osta ka kanepiga maitsestatud šokolaadi ja kooke ning teisigi ahvatlevaid suupisteid.

Holland jättis õpetajale hubase ja mõnusa mulje, rahvas oli sõbralik ja rahulolev. Kõrgeltarenenud heaoluriigi kodanikul on keskmine palk pea kolm meie keskmist ning sealsete õpetajate töötasu kordades kõrgem. Samas olid toiduainete ja rõivaste hinnad enam-vähem samad, mis meil. «Hästi tunneb selles riigis ennast nii rikas kui ka vaene,» oli Kümmel arvamusel.

Euroopa kõige maalilisem väikelinn

Edasi viis teekond Belgiasse, kus esmalt külastati väikelinn Brügget. Linna ajalugu ulatub 13. sajandisse, kui linn oli tekstiilitööstuskeskus. «See linn oleks nagu keskajast välja astunud: kellatorn, turuhoone, varjulised pargid, kaunis vanalinn ja kanalid, kus väikesed mootorpaadid. Kanalisõidu tegime seal ära ka meie,» rääkis Kümmel. Vee pealt vaadatuna tundus linn tema arvates hoopis omapärasem.

Tutvumine Belgia pealinna Brüsseliga algas linnaekskursiooniga. Vaatamisväärsused olid St. Michaeli katedraal, kuninga- ja kohtupalee, parlamendihoone ning Euroopa üks kaunimaid keskväljakuid Grand Place, mida peab kindlasti nägema õhtuses tuledesäras.

«Suurejooneline barokne väljak, mida ümbritseb pisikeste tänavate labürint lugematute restoranide, poekeste ja pubidega, jätab võimsa mulje. See on nii kohalike kui turistide paradiis, kus kõige muu kõrval pakutakse uskumatus valikus mereande koos sadade erinevate õllemarkidega,» kirjeldas Kümmel.

Nägemata ei jäänud ka pronksskulptuur «Pissiv poiss», mida nimetatakse Brüsseli sümboliks. Teadaolevalt pärineb kuju 13.–14. sajandist, kuid praegune pandi püsti pärast originaali hävimist 1619. aastal. Legendi kohaselt tekkis kuju, kui 12. sajandil olevat hertsogi poega nähtud lahingu ajal vastu puud pissimas. Tema järgi olevatki tehtud pronkskuju, mis meenutavat belglaste sõjalist südikust.

Kuna kohe-kohe oli linnas algamas lillefestival, mil väljak lillevaibaga kaetakse, käisid sealoleku ajal ettevalmistused täie hooga. Kõik väljakuäärsete majade rõdud olid juba rikkalikus lilleehtes ning väljakule joonistati maha lillevaiba skeemi. «Kahjuks ei õnnestunud meil vaipa oma silmaga näha, sest asusime tagasiteele,» oli Kümmelil veidi kahju.

Šokolaadiriigis Belgias õnnestus õpetajal ära proovida ka seal käsitsi valmistatud šokolaad, mis maitses tõeliselt hästi.

Kas teate, et Hollandis

  • asub neljandik maast allpool merepinda, kõige madalam koht on 6,7 meetrit allpool merepinda;
  • on rohkem kui 4400 km laevatatavaid jõgesid, kanaleid ja järvi  ning veel umbes tuhatkond töötavat tuuleveskit;
  • on umbes 15 000 km rattateid ning ainuüksi Amsterdami  tänavatel liigub iga päev üle poole miljoni jalgratta;
  •  Amsterdamis on enam kui 160 kanalit kogupikkusega umbes  75 km, mida ületab rohkem kui 1280 silda.

Belgias

  • on ruutkilomeetri kohta kõige enam losse maailmas;
  •  toodetakse 172 000 tonni šokolaadi aastas ning riigis on üle 2000 šokolaadipoe;
  • peetakse õllejoomist omaette kultuuriks.

Allikas: Vikipeedia

Tagasi üles