Mis on innovatsioon?

Eugen Veges Foto: Peeter Langovits.

Eesti on aastaid uhkustanud oma ebaloomulikult kõrge SKP kasvuga. Vaatamata selle ebaproportsionaalsusele polnud imetlejatest puudust. Seejärel võitsime tähelepanu oma taevasse tõusnud inflatsiooninäitajaga, mille tähelend kujunes meist mitteolenevatel põhjustel siiski üürikeseks.

Nüüd on moesõnadeks saanud «töötus» ja «innovatsioon». Kui esimese tähendus on lihtsalt mõõdetav ja üheselt mõistetav, siis teist võiks võrrelda sisuvaba hitiga, mis ei tekita kuulajas erilisi emotsioone. Aga just «innovatsioonis» näevad paljud arvamusliidrid imerelva, mis ainukesena suutvat murda negatiivseid tendentse ühiskonnas.

Jääb mulje, et nimetatud terminit kasutamata ei võeta isegi ettepanekuid ega otsustusprojekte ühiskonnas enam tõsiselt.

Arvamusliidrid kordavad justkui ühest suust: «Vajame innovatsiooni, innovatsiooni!». Auditooriumi jätab aga selline tundmatu fraasi korrutamine tuimaks. Kuidas saabki reageerida sõnale, millel puudub sisu? Isegi eestikeelne Vikipeedia ei paku sellele täna veel vastet.

Austria majandusteadlase Joseph A. Schumpeteri (1883–1950) järgi on innovatsioon leiutise, avastuse, uue või olemasoleva teadmise uudne kasutamine majanduslikus protsessis, mille eesmärk on konkurentsieelise, ideaalis isegi lühiajalise monopoli loomine.

Innovatsioon põhineb seega dünaamikal ja muutusel rajaneval mõtlemisel.

Mõtlemise muutmisest üksi ei ole aga kasu, kui sellele ei eelne soosivad muutused keskkonnas. Pole ju kvaliteetse seemne ega väetise soetamisest kasu, kui need külvata jäisesse või kuivanud pinnasesse. Innovatsioon ettevõtluses nõuaks praegusest soojemat ja niiskemat pinnast.

Innovaatilisus eeldab seni kogetust ja õpitust loobumist. See aga suurendab tundmatute arvu muudatuste võrrandis, suurendades sellega ettevõtjate riske, põhjustades sagedasi altminekuid ja palju pisaraid.

Selleks, et ettevõtjaid muudatustele innustada, tuleb ka riigil muudatustega kaasas käia, muutuda innovatiivsemaks.    Ainult sellega innustatakse ettevõtjaid eirama tänaseks välja kujunenud traditsioone ja võtma uusi riske.

Haldusstruktuuri muutmata paistab igasugune innovatsioon ettevõtluses olema hukule määratud. Riigi administratiivse suutlikkuse ja tasakaalustatud õigussüsteemita pole edukad radikaalsed muudatused erasektoris mõeldavad.

Ühiskond, mille halduskorraldus ei suuda ajaga kaasas käia, ei soosi innovatiivsust.

Innovatsioon ei ole ju võluvits, mille vibutamisega saab tagasi tuua hiljutise pöörase kiirusega kasvanud materiaalse heaolu kasvu. Tegemist on siiski tõsise ja laiapõhjalise ettevõtmisega.

Hiljuti Euroopa Komisjoni avaldatud riikide innovatsioonivõime võrdleva analüüsi järgi paigutati Eesti seniste tulemuste järgi mõõdukalt innovaatiliste riikide sekka. Kuulume oma näitajatega kindlalt Euroopa riikide keskmike hulka, olles seejuures Ida-Euroopa liider.

Vaatamata suhteliselt heale innovatsioonivõimele on meie ettevõtete konkurentsivõime aga langenud. Seniste arengute jätkudes võib oodata ka tulevikus majandustegevust lõpetavate ettevõtete arvu kasvu. Selleks, et sellist tendentsi peatada, tuleb pühenduda põhjustega tegelemisele.

Ettevõtluse nõrkuse peapõhjus ei seisne mitte kapitali (inimkapital, finantskapital) defitsiitsuses või kvaliteedis, vaid majanduskeskkonnas. Tänane majanduskeskkond ei soosi ettevõtluse arengut.

Radikaalsed muudatused erasektoris ajal, mil avalikus sektoris on stagnatsioon, ei ole efektiivsed. Sellistes tingimustes on ka kõige innovatiivsemad ponnistused määratud ebaõnnestumisele.

Muuta tuleb ühiskonda tervikuna – avalikku sektorit innovatiivsemaks muutmata jäävad soovitud tulemused ka teistes sektorites saavutamata. Edukale majandusele pannakse alus just efektiivse ja tasakaaluka ühiskonnakorraldusega.

Ettevõtete toetamiseks loodud abipaketid ei anna tulemusi. Ettevõtete ühekordsel toetamisel maksutuluga on üksnes hetkeline mõju. Sellest ei piisa jätkusuutlikuks arenguks. Kapital peaks ettevõtlusesse tulema vahetult inimestelt või ettevõtetelt, mitte nendelt kogutud maksudest.

Ettevõtlusmaastikku võiks võrrelda looduskeskkonnaga, kus tegevusvaldkondadele vastavad erinevad loomaliigid. Kui tahame tugevat populatsiooni, siis ühe looma poputamine ei tee liiki tugevamaks. Nõrka ja väetikest ei tohi tuua metsast koju, et teda üles poputada ning seejärel jälle metsa lasta. Selline loom on määratud hukkumisele.

Looma või linnu ühekordne söötmine toob pigem kahju kui kasu, nii on ka ettevõtete toetamisega. Suurem abi, mida ühiskond saab ettevõtlusele anda, on see, kui loodud ressursse senisest vähem ümber jaotatakse ning väärtustatakse neid, kes nõus kandma sotsiaalset vastutust ja taluma lisaväärtuse loomiseks vajalikke riske.

Ettevõtlus on konkurentsivõimeline ainult siis, kui selleks on loodud soodne maksu- ja seaduskeskkond ning ühiskonda mittekurnav ja efektiivselt toimiv avalik sektor.

Innovatiivsus tugineb väärtushinnangute muutusel. Vajaksime innovatsiooni, mis muudaks meie ühiskonnakorralduse kodaniku- ja ettevõtjasõbralikumaks. Selline innovatsioon ei nõua isegi riigieelarvesse uusi lisavahendeid. Tulemus aga üllataks meid kõiki. Isegi valimiseelsed perioodid muutuksid talutavamaks.

Innovatiivsuse mõiste ühiskonnas vajaks selgemat lahtirääkimist. Ainult sellele sisu andmine võimaldab kujundada õigeid strateegiad ja taktikaid, milleta pole mõeldav ühegi ühiskonna sihipärane tegevus ega areng.