Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/24/6106073t1h547b.png)
/nginx/o/2009/04/01/157358t1h7d79.jpg)
Omavalitsuste ühinemine ehk haldusterritoriaalse korralduse muutmine, nagu ta kantseliitlikumas vormis kõlab, on kui kuum kartul ühest peost teise käinud. Ja seda juba aastaid. Küll soovitatakse vabatahtlikul alusel asjad omavalitsuste vahel kokku leppida, küll ähvardatakse ülevalt poolt ühe raksuga kõik maakonna vallad ühe katuse alla viia.
Teisipäeval Valgamaal lõppenud järjekordne ühinemisprotsess näitas jälle kord, et vabatahtlikku ühinemist õnnestub läbi viia väga vähestel juhtudel. Hoolimata aasta kestnud läbirääkimistest ja selgeks vaieldud punktidest ühinemislepingus, jäi viimane samm ikka tegemata.
Samas on näha, et ka riigi tasandil ei suudeta kokku leppida, kas, mismoodi ja millal võiks Eestis omavalitsusi liita. Ühelegi neist küsimustest ei ole aastate jooksul suudetud ühest vastust leida ega selle järgi tegevusplaane seada.
Raske on ennustada, kuhu see protsess lõpuks võiks välja jõuda. Ilmselt oli see ka üks põhjus, miks Helme volikogu liikmed teisipäeval pidurit tõmbasid. Üldises segaduses on hea otsustamishoovad enda käes hoida.
Seda muidugi siis, kui on, mille üle otsustada. Üks ühinemise toetajate levinumaid argumente on, et inimestest tühjaks voolavad vallad ja kahanevad tulubaasid muudavad väikeste omavalitsuste otsustusvõimalused väga ahtaks – pärast kohustuslike väljaminekute tegemist enam eelarves muu jaoks raha ei jätkugi.
Vahest tähtsaim küsimus kogu asja juures on, kuidas säilitada inimestes tunne, et neist ja nende otsustest sõltub oma kodukoha käekäik. Mida kaugemale liigub otsuste tegemise tasand, seda keerulisem on ju sõna sekka öelda.
Paraku on siin veel üks aga. Nimelt ei ole eestlased just ülearu agarad sõna sekka ütlema. Volikogude istungitel, kus kohaliku elu üle otsuseid tehakse, kõrvalseisjaid just eriti tihti ei kohta.
Nii et argumente on mitmeid. Helme, Põdrala ja Tõrva ühinemise juures oli üks tähtsamaid pooltargumente kindlasti asendist tingitud tihe omavaheline läbikäimine. Tõrva linn on paljudele Helme ja Põdrala valla elanikele igapäevaste asjaajamiste ja kas või sisseostude tegemise koht. Ilmselt jääb see nii ka pärast ühinemisplaanide luhtumist.