Riik, mis paneks Stalinigi punastama

Suur ja uhke mälestussammas parteile, millel kujutatakse töölise, põllumehe ja loomeinimese ühtsust. Foto: Jaan Luht

Valga loomaarst Jaan Luht külastas hiljuti Põhja-Koread. Riik, mille kohta levib hulganisti õudusjutte ning mida peetakse maailma suletuimaks, pakkus erinevaid emotsioone.

Luht saabus riiki 14-liikmelise Eesti grupiga ajal, mil oli riigi rajaja Kim Il-Sungi 100. sünniaastapäev ning Juche kongress. See tähendab, et Luhal ning temaga koosviibinud inimestel õnnestus riigis pidada aastavahetust, kuna arvestus käib igavese juhi Kim Il-Sungi sünniaasta järgi.

Grupp oli pealinnas Pyong­yangis majutatud hotellis, mis asus väikesel saarel. Lisaks ümbritses hotelli kuuemeetrine betoontõke, et kohalikud ei saaks välismaalastega kokku. Iseseisvalt linnas liikuda ei saanud – kõikjale viidi turiste bussiga. Ka bussiga sõideti vaid teatud teid pidi ning elamumassiivi sisse ei mindud.

Traktor rehvideta

Grupil oli kaks giidi ning mitte kvaliteetsemaks teenindamiseks, vaid et nad teineteise tegevust kontrolliks. Ka kohalikega ei saanud rääkida, kuna kohalik ei olevat harjunud lääne inimesega ning kartvat teda.

Kui linnas tohtis pilte teha, siis linnast väljas mitte. «Põldudel nägime algul kolme traktorit ja edaspidi veel kahte. Ülejäänud kohtades künti veistega. Traktor oli suhteliselt harvaesinev,» tõdes Luht, lisades, et ühel ei olnud isegi rehve all.

Kõik elanikud peavad iga aasta töötama põllumajanduses vähemalt 15 päeva tasuta. «Seda mitte kodukandis või tuttavate juures, vaid iga aasta eri kohas,» rääkis ta.

Linnast väljas nähti inimesi tee ääres midagi korjamas. Küsimuse peale, mida korjatakse, sõnas giid, et inimestel on jänesed ja neile korjatakse süüa. «Internetist võib lugeda, et tõenäoliselt käivad inimesed otsimas juurikaid ja muud söödavat endale. Riigis on meeletu näljahäda,» rääkis reisimees. Riigist põgeneja nii eelnevad kui järgnevad põlved pannakse vangilaagrisse.

Kui kalamehi võis näha maanteed pidi sõites palju, siis jahimehi riigis ei ole, kuna kõik loomad pidavat olema looduskaitse all. «Küsimuse peale, mis loomad riigis on, vastas giid, et karud, tiigrid ja hobused. Need olid loomad, mis tal meelde tulid,» sõnas Luht. Tema arvates kehtib jahikeeld pigem seetõttu, et ei julgeta rahvale relvi kätte anda.

Sõjaväelast mitte pildistada

Pildile ei tohtinud jäädvustada ka sõjaväelast. Sellest kinni pidada on aga keeruline, sest neid kipub olema igal pool.

Riigis on 22 miljonit elanikku ning Põhja-Korea andmetel on teenistuses 1,2 miljonit inimest ehk umbes 10% on sõjaväes. Teenistus algab 16. eluaastast ja kestab viis aastat. Lõuna-Koreas, kus Luht hiljem käis, sõnas giid, et teenistus Põhja-Koreas kestab kümme aastat.

Kuigi naistel ei ole kohustust Põhja-Koreas sõjaväkke minna, tahtvat nad kõik suure juhi ja õpetaja auks seal käia.

Sõjaväelase pildistamise pärast sai Luht ka pragada. Üks sõdur oli giidile öelnud, et välismaalane teda pildistas ning pilt kästi loomulikult kustutada. «Ütlesin, et jah, muidugi kustutan ära ja näitasin fotokat. Pilti ära ei kustutanud,» sõnas ta. Kiusu pärast tegi ta tollest sõdurist hiljem suurendusega veel ühe korraliku ja ilusa pildi.

Mehel oli Põhja-Koreas kaasas kaks fotokat ja mitu mälukaarti – juhuks, kui midagi peaks ära võetama. Kuigi riigist väljudes kontrollitakse kõiki, oli eestlaste äralennu päeval palju lende ning reisiseltskond pääses kontrollist. Seetõttu jäid ka kõik sõduritest tehtud pildid alles.

Riigis on nelja sorti autode registreerimisnumbreid. Valge on riigiautol, must näitab sõjaväge, sinine  diplomaatilist ja kollane eraautot. «Eraautosid nägime nädala jooksul kahte,» sõnas Luht. Suured nelja- ja kaheksarealised maanteed olid valdavalt täiesti tühjad.

Järjekord ühistranspordile

Vähesed autod, mis linnades liikusid, olid enamjaolt vanad. «Vana tehnikat on hästi palju,» sõnas loomaarst. Seevastu edenes ühistranspordi kasutamine ning sellele olid meeletud järjekorrad. «Buss tuleb ette ja sisseminekuks tuleb pikka aega järjekorras seista,» rääkis Luht.

Tänavatel võis näha ka mikrobusse, peal megafonid. «Neid oli seal väga palju. Megafonidega masinad sõitsid hommikuti elamurajoonides ringi: hõikasid loosungeid ja pidasid loenguid.»

Enamik linna tänavaid on õhtuti valgustamata ning tänavalambid põlevad ainult peateedel. Ka poodide akendest kumab heal juhul läbi üks-kaks säästupirni. «Suurtes kortermajades on ainult üks tuli korteris. Kardinaid ees ei ole ning suure juhi ja õpetaja pilt on seina peal,» rääkis Luht. Ka ühistranspordis põleb vaid väljapääsu tähistav lambike.

Juhtmevaba tehnoloogia

Igal pool ja ajal üritati külalistele tõestada ja näidata, kuivõrd arenenud Põhja-Korea on. Turismigrupp viidi pealinna sünnitusmajja, kus pea igat ruumi kaunistas nii Kim Il-Sungi kui Kim Jong-Ili pilt. Pildid kaunistavad tervet riiki. Lisaks on märgitud kuupäevaliselt, kunas suur juht mingisse ruumi astus.

Sünnitusmajas tuli meestel suhelda naistega videokaamera ja telefoni kaudu. Naised ei tohtinud kolm kuud pärast sünnitust ennast pesta, kasutada tuli salve ja kreeme. «Seda põhjendati infektsiooni ärahoidmisega, mis on muidugi rumal jutt,» sõnas loomaarst.

Põnevust pakkus haigla labor, mis põhjakorealaste jutu järgi ülimalt nüüdisaegne. «Enamikul aparaatidel puudusid isegi juhtmed või oli juhe käänatud kuhugi,» muigas tohter. Nii oli Windowsi logoga oleval laual küll monitor ja arvutigi, kuid ühtegi juhet näha ei olnud. Kogenud loomaarst märkas kohe, et kokku oli tassitud lihtsalt vananenud tehnikat.

Eestlastele näidati ka haigla hambaravikabinetti, mis Luha sõnul meenutas siinmail 80ndatel olnud hambaravi keskmist taset. «Suur juht käis seal ja ütles, et naistel peavad saama hambad korda, kuna sünnitajatel on kehvad hambad,» vahendas mees turistidele räägitut.

Kogu elu toimub suure juhi õpetussõnade järgi. Näiteks külastas suur juht templit, kus oli väga suur probleem kahjurputukatega. «Meile räägiti, et Kim Jong-Il keelas kahjurputukatel selles templis lennata ja pärast ei ole seal ühtegi putukat nähtud. Ja nad uskusid siiralt, mida rääkisid,» sõnas ta.

Kuidas riik püsib?

Eestlaste grupi juht Hannes Hanso küsis giidilt, kas Põhja-Koreas on probleemi ka kuritegevusega. Sellele vastati, et nende riigis seda ei ole – pole ka vargaid.

Igal pool kumas läbi, et näidatav pidi olema perfektne ning nii mõnigi kord mõjus see lausa humoorikalt. «Alguses taheti meid viia ühe monumendi juurde, aga kuna toda pesti, kamandati kiiresti sealt ära ja karjuti «no picture» (ingl keeles: pilti mitte teha – A. H.)!»

Nii mõnelgi kerkis küsimus: et kuidas saab selline riik eksisteerida? Hanso tegi selle eestlastele selgeks. Nimelt ei soovi selle riigi kadumist või ühendamist Lõuna-Koreaga ei Hiina, Venemaa ega Jaapan. Kui Hiina ja Venemaa hirme võib mõista USA vägede tõttu, mis baseeruvad Lõuna-Koreas, on Jaapanil hirm Korea majandusliku tugevuse ees.

Külalised said näha ka sõjamuuseumi, kus väljas eksponaadid Korea sõjast. Sõjamuuseumi fuajees oli ülisuur pannoo, kus ees Kim Il-Sung ning taga põhjakorealased, kes pea kõik riigi rajaja näoga. Il-Sung omakorda jälgib neid, kes muuseumi astuvad.

Kõva propaganda

Muuseumi kohta sõnas Luht: «Meeletu propaganda. Suurt juhti ja õpetajat on igas saalis üks või kaks pilti. Stalini-aegset taset on kordades tõstetud.»

Propaganda ja jutud Põhja-Korea suurtest tegudest saatsid seltskonda terve reisi. Eestlased viidi Põhja-Korea uhkuseks olevale USA laevale USS Pueblo, mis 1968. aastal kinni nabiti. Laeva meeskonna surus põlvili vaid seitse kangelaslikku eliitsõdurit.

Kui kõik muu pidi olema särav ja grandioosne, siis vahest hea pilgu reaalsusse annab riigist tualettide olukord. «Põrandas on nii-öelda Lenini jalajälg ehk auk ja paberit ka ei ole. Paberi võtad hommikul hotellist kaasa, kui tahad midagi tõsisemat teha. Vett võtad ukse kõrval olevast veehoidlast ja valad peale,» rääkis ta.

Seevastu oli pealinna metroo vägagi uhke ning laes olevad lühtrid pidid sümboliseerima ilutulestikku. «Rongid sõitsid ja rahvast oli,» rääkis Luht. Uksed on meeletult paksud ning metroo ise on väga sügaval, kuna on ka tuumavarjend.

Riigile ja parteile tehtud kingituste muuseum asub sügaval mäe sees, kus sadu meetreid tunneleid. Tunnelites olevates ruumides oli eri riikide kingitused alates rongivagunitest elevandiluudeni. Kuna asju oli nii palju, kõike näha ei jõutudki. Samuti ei tohtinud seal pildistada.

Eesti kingitus

Ka Eesti poolt oli muuseumis Põhja-Korea sõpradele kingitus. Nimelt oli kunagi Eesti Taekwondo Liit kinkinud Põhja-Koreas võitluskunsti võistlustel olles kuus konjakipitsi. Läti ja Leedu sõpruseavaldust seal polnud.

Grupp viidi ka revolutsiooni märtrite mälestuskujude juurde, kuhu katkematu joana sõdurid lilli tõid. Austust avaldas ka naispataljon. «Üsna soe oli, kuid nad tulid vatipükstes ja vatikuubedes,» sõnas Luht, lisades, et higihaisu oli õhus tunda kõvasti. Märtrite juures on mälestusmärk ka revolutsiooni emale ehk Kim Il-Sungi naisele.

Märtrite mälestusmärkide juures on kangelase kuldtäht, kus kõik, kaasa arvatud turistid, peavad kummardama ja austust avaldama. Põhja-Korea sõduritel tuli aga kõik mälestusmärgid üle vaadata ja kõigile au anda.

Kohustuslik kummardus tuleb teha ka Mansu mäel olevate Kim Il-Sungi ja Kim Jong-Ili suurte kujude ees. «Kujusid ei tohi pildistada nii, et nad jäävad peale osaliselt. Peavad jääma terviklikult pildile, soovitatavalt tagataustal pannoo,» selgitas ta.

Väljakule ei tohi minna siniste teksade või päikeseprillidega, seal ei tohi närida nätsu või kõva häälega naerda. «Kõik läänelik on keelatud,» sõnas Luht. Taustaks mängib rahvuslik muusika.

Eelmise aasta detsembris surnud Kim Jong-Ili mälestusmärk avatigi, kui reisiseltskond Põhja-Koreas oli. Avamise tõttu ei saanud turistid restoranis sooja sööki. «Gaas oli riikliku tähtsusega ürituse jaoks kinni keeratud,» sõnas Luht. Kompensatsiooniks pakuti maisikrõpse.

Kuigi kuju avamisele turiste ei lastud ning avamist nähti vaid telekast, said eestlased näha paraadi, mis pühendatud Kim Il-Sungi 100. sünniaastapäevale. Nimelt pandi pärast paraadi sõjaväelased vene ZILidele ning sõideti läbi linnatänava rahvale näitamiseks. «26 minutit oli katkematult Vene ZILe, sõdurid peal,» kirjeldas Luht nähtut. Paraadi pealtnägemine oli õnnelik juhus, kuna ka giidid ise ei uskunud, et välismaalastel seda näha õnnestub.

Kui eestlaste seltskond oli paraadi vaadates ülevoolavas meeleolus ning hõigati ja naerdi, siis Luha sõnul olid pealinlased ise tuimade nägudega ning emotsioonideta.

Revolutsiooni ei tasu teha

Kuigi riiki peetakse väga kinniseks, tõdes Luht, et tegelikult ei ole Põhja-Koreasse turistina raske saada. Rootsis on Põhja-Korea saatkond, kus tuleb viisa vormistada ning lennukiga saab Helsinigst Pekingisse ning sealt pealinna Pyongyangi. «Kui ei lähe sinna revolutsiooni tegema, ei juhtu sinuga midagi,» kinnitas reisimees. Reisi maksumuseks kujunes pea 3000 eurot.

Kui kõik tundus justkui ülepakutud ja mittemidagiütlev, siis ühe asja Luht siiski leidis, mis talle muljet avaldas. See oli tsirkus, mida eestlastel õnnestus ainsa meelelahutusena näha. «Vaat tsirkus oli tõesti tasemel,» sõnas ta, lisades, et artistid olid kõrgel nööril trikke tegemas tihtipeale julgestuseta.

Tegemist oli sõjaväe tsirkusega, kus isegi klounid olid laigulistes riietes. Välismaalased olid rõdul ning kohalikud vaatasid etendust all. »Kuidas ma sellest aru sain? Nimelt klounide naljade peale naerdi ainult allkorrusel,» muigas Luht.