Loomulikult oleks «väga tore» elada nii, et toodame aga tonnide viisi rämpsu, ning mõtleme, et see kõik viiakse kuskile, kus meid ei ole. Aga mõelgem, et see «kuskil» on kaunis looduslikus paigas ja seal elavad ka inimesed.
Meil ei ole eraldi olemas prügita ning prügiga ühiskonda, samamoodi nagu pole eraldi haigete ja tervete või sõltlaste ja mittesõltlaste ühiskonda. Kõigil tuleb üheskoos eksisteerida. Me kõik peame sobituma sellesse samasse maailma.
Sama on prügiga. Kui seda toodame, tuleb sellega pärast ka midagi mõistlikku ette võtta. Võimalikult palju peab suunama taaskasutusse, võimalikult vähe saastama. Ka prügilad ise muutuvad nüüdisaegsemaks.
Inimlikust seisukohast lähtudes on loomulikult arusaadav, kui Palupera elanikud oma kodukanti prügilat ei soovi. Eks esmane reaktsioon on alati niisugusel puhul selline, kuid arvata võib, et tegu on ka esialgsete emotsioonidega.
Tegelikkuses ei pruugi olukord nii hull olla, kui esialgu tundub. Asja tasub veel arutada, kohalikel elanikel tuleb oma sõnaõigust õigel ajal ja õiges kohas kasutada. Vallajuhid aga peavad olema valmis asja kannatlikult selgitama ja kõigile asjakohastele küsimustele vastama.
Oluline, et huvid saaksid paika pandud ja probleemid omavahel selgeks räägitud. Kuldne kesktee peab siiski kuskil leiduma.
Omaette teema on muidugi ka see, et igaüks võiks endalt küsida, kas ta toodab mõistliku koguse prügi või on seda liiga palju? Kas ikka on vaja iga toode eraldi kilekotti pakendada jne? Suurem osa inimestest veel kahjuks sellele ei mõtle.