Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/02/14/516047t1h677e.jpg)
Olles jälginud statistikat, on mul kurb tõdeda, et töötute noorte hulk Eestis pigem suureneb kui väheneb. Ametlikel andmetel olevat neid riigis üle viie tuhande, mitteametlikult on aga palju rohkem.
Millest see räägib? Eks sellest, et ühel hetkel tõmbavad needki niinimetatud liigsed inimesed hõlmad vöö vahele ja lähevad raja taha. Sinna, kus nad enesele rakenduse ja äraelamiseks sobivad tingimused leiavad.
Kui Eestis, sealhulgas Valgamaal ringi liikuda, võib näha väga paljude talukohtade varemeid ja võssa kasvanud põllumaid. Kunagi kees nendes majapidamistes elu. Arendati tootmist, kasvatati ja koolitati lapsi ning kindlustati tulevikku.
Ei olnud eesti rahvas süüdi, et võõras hirmuvalitsus tuli, rahumeelse töö põrmu tallas ning selle tegijad kodust ja maast lahutas. Aga teadupärast on nii, et kui kaovad inimesed, varisevad varem või hiljem hooned ja kasvavad umbe kraavid.
On siiski nähtamatud jõuallikad, mis kunagise kodukohaga seovad. Need on juured. Tean mitut noort, kes esivanemate talukoha tagasi võtnud ja püüavad nüüd sellele raskusi trotsides hinge sisse puhuda.
Aga siit probleemid algavadki. Põhiline takistus on, et alustavaid talunikke ei toeta keegi. Majapidamise käivitamine on jäetud entusiasti enda rahakoti peale. Kust aga seda raha võtta, millega hooned üles ehitada, kommunikatsioonid rajada, masinaid ja teisi tootmisvahendeid osta?
Tean inimesi, kes käivad Soomes või Inglismaal tööl ja on seal teenitud rahaga elumajad püsti saanud ning ümbrusegi enam-vähem korda teinud. Aga edasi minna enam ei jõua, kuigi pealehakkamist oleks.
Ja kui pikapeale jõuaks ehk mõne looma ära ostagi, pole neid kaugjuhtimise teel talitada võimalik. Ei saa ju meili teel või Facebookis lehmale teada anda, millal karjamaalt koju tulla missugusest kotist põrsas kartuleid võtma peab. Aga talu kohe toitma ei hakka, nii et peab palgatööd otsima.
Nii polegi imestada, et Eestis uusi talusid kuigivõrd ei teki ja maapiirkonnad tühjaks jooksevad.
Juulis Helme lauluväljakul toimunud Valgamaa Põllumeeste Liidu korraldatud infopäeval, kus kohalike võimuesindajate kõrval osales ka Riigikogu maaelukomisjoni esimees Kalvi Kõva, avaldasin mõtet, et riik peaks alustavatele talunikele lepingute alusel hoonete ehitamiseks ja tootmisvahendite soetamiseks raha eraldama.
Kusjuures edukatel talunikel võlg iga aastaga teatud protsendi ulatuses väheneks ja võiks vastava aja möödudes kustuda, kui ettevõtmine on end
õigustanud ja inimesed talus tööd saanud. Kõva arvas, et mõttel on jumet ja lubas arutlusele võtta. Aga siiani pole kuulnud, et jutt Helmest kaugemale oleks jõudnud.
Eestis püütaksegi paljusid asju välisilmaga võrrelda: ikka selles suunas, et meil läheb palju paremini kui mujal. Ühes tabelis toodi välja, et viimasel ajal on Euroopa Liidus toiduainete hinnad kasvanud 3,2%. Samas jäeti ütlemata, et Eestis kallinesid need samal perioodil koguni 8,5%. Rootsis oli näitaja sama ajaühiku jooksul vaid 0,6%.
Kolumnist Mihkel Mutt tunnistas hiljuti Postimehes: tema kõige suurem viga oli uskuda, et euro hinda ei tõsta. Eks sarnase vea tegid ajupesu peale, mis euro tulekuga kaasas käis, paljud.
Nüüd teame, et kõike, mida Läänele meeldida püüdvad ametnikud ja poliitikud hambasse puhuvad, uskuda ei saa. Igaüks paiskab meediasse oma partei tagatubades vorbitud sõnakõlkse, millel pole tegeliku eluga midagi ühist. Need on mõeldud üksnes positsioonide tugevdamiseks. Kahjuks on ka meie valimisseadus selline, et uute mõttemallide juurutamine on võimatu.
Välismaale siirdumine aga jätkub. Võimukandjad väidavad, et tegu on üle-euroopalise protsessiga. See võib teataval määral isegi õigus olla. Kuid kui näiteks Saksamaalt, Prantsusmaalt, Itaaliast või isegi Taanist hulk inimesi lahkub, ei ole see teab mis probleem.
Kui aga väikesest Eestist sajad inimesed kaovad, on see katastroof. Ainuüksi sellepärast, et enamasti lahkuvad noored, kelle lapsed sünnivad juba välismaal; kes lähitulevikus hakkavad töötama piiritaguste rahvaste heaks.
Aga meie maa vajab ka töökäsi ja tarku mõtteid. Sellepärast tuleks iga inimese eest hoolitseda nii, et tal ei tekiks mõtetki ära minna. Või kui ta lähebki, et silmaringi laiendada, ei tohiks vaibuda soov tagasi tulla. Ja selle eest, et see soov püsiks, peabki riik hea seisma.