/nginx/o/2009/04/10/161470t1hdbbc.jpg)
Paljudele on antud võimalus pärast suurt õnnetust, rasket haigust või emotsionaalset kriisi ellu tagasi pöörduda. Tihti need, kellele antud selline võimalus, tähistavad ja tunnistavad uuestisünni imet. Kristliku maailma tähtsaim pühagi peab olulisimaks just uuestisündi – surnust ülestõusmist. Uuestisündi on kogenud ka Laine Peterson.
Paljud meist on oma eluga nii kinni jooksnud, et vahel on raske taluda isegi päevavalgust? Kindlasti paljud. Paljudele antakse võimalus uuesti sündida? Kindlasti paljudele. Aga paljudest uuestisündinutest endi kõrval me teame? Kindlasti vähestest.
Laine Petersoni Otepäält võib julgelt uuestisündinuks nimetada. Ta teab ülestõusmispühade tähendust, sest oli oma eluga 1994. aastaks jõudnud punkti, kus oli iga hetk kadumas elu ja surma vaheline piir.
Koondamised ja probleemid isiklikus elus tegid parimates aastates naisest kirgliku suitsetaja ja alkohooliku.
«Viis punnsuutäit viina otse pudelist hommikul, lõuna ajal ja õhtul. Mõõtsin paar aastat tagasi veega selle koguse ära ja see oli umbes 450 ml,» tunnistas naine päevase alkoholikoguse hirmutavat suurust.
«Elutahe oli otsas. Suitsetamine ja alkoholi pruukimine olid minu tervise täiesti laastanud,» tõdes sitke naine tagantjärele.
Suur pööre Laine Petersoni elus toimus 1994. aasta suvel.
«Sõitsin oma sinise Žiguliga Otepää linnas ja nägin üle tänava veetud loosungit, kus kirjas, et 14.–16. juulini toimub Pühajärve vaateratta kõrval evangeelne koosolek. Tallinna Oleviste kiriku korraldatud koosolekul pidid osalema ka inimesed Lõuna-Aafrikast,» meenutas naine.
Muidugi tahtis ta tol hetkel pigem vaatama minna aafriklasi kui kuulata Jumala sõna kuulutamist.
Valged aafriklased
«Ja need aafriklased olid muidugi valgete juuste ja valge nahaga. Mul on kodus seda päeva meenutav foto, millel seisan koos heledanahalise ja blondi naisega. Fotole kirjutasin küsimuse: «Kes siin pildil on aafriklane?». Ise olen tumedate juustega,» meenutas lõbusalt tol korral väga kurb olnud naine.
Sellest tähenduslikust päevast mäletab Laine Peterson peaaegu igat detaili.
«Läksin läbi Pühajärve metsa, istusin kännul, sõin hapuoblikaid ja tundsin ennast väga üksildasena. Olin õnnetu hüljatud abielunaine, kellel eluisu otsas. Jutlust kuulama asudes istusin eelviimasesse ritta,» rääkis kunagine alkohoolik.
Seal telgis lauldi ja räägiti Jumalast. Inimesed rääkisid lugusid, kuidas nad olid abi saanud suurest usust Looja vastu.
«Laulsin kaasa ja kuulasin, kuidas inimesed tunnistasid Jumala kõikvõimsust nende elude muutmisel. Ühtäkki, kui pastor inglise keeles rääkis ja üks inimene valju häälega tõlkis, tundus mulle, et see on justkui minu elu, millest räägiti,» meenutas Peterson.
«Hakkasin kohutavalt nutma ja tundsin tugevat füüsilist valu, nagu tahaks süda rinnust välja tulla. Mõtlesin siis abikaasale, keda väga armastasin ja armastan siiani. Mõtlesin ka oma kolmele kallile pojale,» rääkis oma tähenduslikust elamusest naine, kes nuttis tol korral ilmselt välja kogu aastatega kogetud valu.
Samas telgis pakuti ka võimalust kellegi eest palvetada. «Tõstsin käe kõrgele ja mõtlesin, et las paluvad mu eest, ehk läheb valu üle. Minu juurde tuli valgete juuste ja valge nahavärviga Lõuna-Aafrika naine koos tõlgiga. Nad palusid minu eest,» meenutas Laine Peterson.
Äike selgest taevast
Pärast koosolekut hakanud selgest taevast korraga äikesevihma sadama.
«Kui ma paljajalu läbi vihma koju kõndisin, teadsin, et mind pestakse pattudest puhtaks. Järgmisel hommikul avastasin, et ei taha enam alkoholi, suitsetada samuti mitte. Sellest ajast alates olen olnud täiesti kaine,» rääkis usuletulnu.
«See päev iial meelest ei lähe, kui Jumala omaks ma sain,» meenutab vaimulik laulusalm Laine Petersonile unustamatut päeva Pühajärve ääres.
«Minust sai Jumala laps 14. juulil 1994. aastal. Pean seda kuupäeva enda teiseks sünnipäevaks,» rääkis julge naine, kes oli nõus jagama muljeid oma esimesest kohtumisest Jumalaga.
«Alates sellest uuestisünnist olen kogenud palju tervendavaid hetki oma elus.
Kui käisin 1998.–1999. aastal Suurupi piiblikoolis, sain lahti mind pikki aastaid vaevanud seljavalust. Aastatega on taandunud ka muud tõsised tervisehädad. Usun, et Jumalale pole ükski asi võimatu,» tõestas naine oma nüüdseks vankumatut usku.
Oma vankumatust usust pole pöördunu loobunud ka pärast rasket traumat, mille ta sai samal, talle tähenduslikul 1994. aastal.
«Kõik tuleb kasuks sellele, kes usub. Kõik, ka negatiivne kogemus. Sain 1994. aasta oktoobris Tallinnas usukuulutamise pärast nii kõvasti peksa, et olin kolm nädalat haiglas. Pärast seda jäin invaliidsuspensionile,» jätkas Laine Peterson oma uskumatuna näiva loo jutustamist.
Sellest, et igaühel on õigus oma usule, saab naine nüüd aru. Vägisi kedagi kuhugi kallutada ei saa, elu teeb ise korrektiive.
«Minu ema oli tõsine kristlane. Arvasin noorena, et mina iial seda teed käima ei hakka, aga ometi olen nüüdseks oma Jumala leidnud,» tõdes naine.
Peterson peab ennast igavesti õppivaks inimeseks. Kaugõppe teel õppis ta Eesti Metodisti Kiriku teoloogilises seminaris, mille ta ka lõpetas, tal on bakalaureusekraad teoloogia alal.
Nüüd õpib ta Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Otepää Maarja koguduse liikmena enda ja ühiskonna huvides Tallinnas Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Usuteaduse Instituudi juures diakooniatöö vabatahtlike koolitusel.
«Diakoonia tähendab teenimist. Tahan olla toeks ühiskonnas põlatutele, hüljatutele ja allakäiguspiraali mööda põhja langenud inimestele,» selgitas naine oma edaspidisele elule seatud eesmärke.
Ise põhjas ärakäinuna on ilmselt kergem abivajajaid aidata. Suureks probleemiks nüüdses ühiskonnas peab Laine Peterson just aidsi suurt levikut, mis võib tema arvates otsapidi ka juba Otepääl varsti probleeme tekitada.
«Sõna «positiivne» peaks ometi eesti keeles tähendama midagi head, aga HIV-positiivne on siiski hirmutoovalt negatiivne,» nentis naine kurvalt.
Pisarad kui taevased pärlid
Pisaraid Laine Peterson ei karda. Tema meelest on need kui taevased pärlid, mida kartma ei pea.
«Nutan küll sageli, kui palvetan kellegi eest. Televiisorist näen tihti hättasattunud inimesi ja loomi, palvetan siis nende eest ja nutan,» tunnistab naine.
Ateismis kasvanule tundub ehk palvetamine võõra ja õõnsana, ent kui teada, et kristlane kellelegi halba ei soovi, sest usk seda lihtsalt ei luba, ei tasuks meil ilmselt muretseda.
Jumalaga hästi läbisaav naine tunnistas ka, et kui aastaid tagasi jäi Otepääl raskelt haigeks tuntud ja töökas noor mees, siis kohalikud kristlased koondusid palvesse tema tervenemise eest. Nüüd on mees taas terve ja pakatab energiast.
Kindlasti on hea teada, et kellestki hoolitakse ja kellelegi soovitakse hoopis tervist, selle asemel, et teda sajatada. Lõpuks ehk polegi tähtis, kelle jõul või nõul haige terveneb, tähtis on vaid teada, et suure hulga positiivsuse toel on kokkuvõttes võimalik võita mida iganes.
Kui Laine Petersoni elu ise on üks suur üllatuste ja õppimiste rida, siis ka tema ise ei väsi ikka veel üllatumast. Hiljuti sai ta imelise kogemuse, kui Otepää muusikakoolis oma lapselapse esinemist vaatamas käis.
«Olin tõesti üllatunud, kui nägin lapsi nii innustunult ja hästi esinemas. Meie ümber liiguvad tuttavad ja võõrad inimesed, kellest me tavaliselt ei oska midagi arvata. Vaatasin ja imetlesin lapsi, kellest mõnda nägupidi teadsin, aga ei osanud eales arvata, et nad nii musikaalsed ja tublid võivad olla,» ei varjanud kolmekordne vanaema oma üllatust.
Ülestõusmispühade valguses on hea teada, et paljud meist on leidnud jõu taas jalule tõusta ning tähtis pole see, kelle või mille abil – tähtis on teadmine, et inimelu on päästetud. Päästetud omakorda saavad oma lugude julge avaldamisega pakkuda tuge hädasolijatele.